Mõte

Tekkis kurioosne plaan. Eks näis mis saab.

See terrible tuu

Mnjahh... sellele kolmele punktile järgnes algselt pikk jutustus meie tänasest seiklusest poisiga. Aga ma kustutasin selle. Miks? Enda pärast.

Siiani olen kaasa noogutanud kõigile, kes räägivad kui valesti teevad emad kui nad lapsi avalikus kohas sigaduste sooritamise ajal vaikselt kuid siiski nõudvalt noomivad ja korrale kutsuvad. Aga mida nad siis tegema peavad? Karjuma üle poe, tänava või bussi: "Kui sa kohe ei lõpeta, siis kütan su taguotsa punaseks!"? Vaevalt ka see midagi muudaks. Pealegi, juba niigi ema peale pahasti vaatavate inimeste hulk vaataks veel halvemini, rääkimata veel mõtetest.

Või on siis parem pilt mööda mitte just tühja bussi last ja ennast edasi-tagasi jooksutav ema, kelle jõuvarud on niigi otsas, rääkimata siis poekotist käeotsas ja pikale veninud tööpäevast. Sellele lisandub kindlasti kaassõitjate etteheitevad pilgud "no mida te saalite?", "kas te tõesti ühe koha peal ei saa lapsega oldud?". Veel hullem emale kui keegi kaassõitjatest julgeb oma pilgu taha peitnud mõttekese välja öelda. Ja kordi hullem sellele kaassõitjale kui ema on tugevama närvikavaga ja (pehmelt öeldes) ütleb vastu ka.

Üks hetk on ju ka ema (miks ka mitte isa) väsinud ja tahab koju. Kaua ta ikka jaksab ja jõuab last keelata ja noomida ja korrale kutsuda. Isegi kui kodus on laps kukununnu ja rahulik, siis mitte kunagi ei saa ennustada käitumist mõnes avalikus kohas. Eriti just selle "kohutava kahese" eas lapse korral.

Ohjahh... parem lõpetan selle heietuse enne, kui endalgi järg käest kaob. Hea kui ma isegi selle kirjutise mõttest aru saan. Mõtteid, teooriaid, küsimusi endalegi liiga palju. Igastahes, järgmine kord bussiga sõites ei hakka mina enam ühtegi lärmavat last noomivat ema mõttes hurjutama. Veel vähem etteheitma tema kasvatusmeetodeid. (Ok, laialt levinud vabakasvatuse pooldaja ma pole ning üleilma levivat nätsu emale pähe "kukutamise" juttu ma naudin.) Aga ega vist enne nendele mõtetele ei tule kui pole ise sellist olukorda kogenud.

Lo, Lola, Lolita

Taas üks panus Lugemisaastasse - Nabukovi "Lolita". Mnjahh... ei ole just raamat, mida veel korra lugema kiirustaks. Miskipärast tundus see raamat mulle igav - eriti teine osa. Teises osas lasin mõnest peatükist lausa silmadega üle. Aga mõtlemisainet see raamat natuke andis. Pean seda seedima natuke.

Pesa punumine: Puistevill...

... katuse alla. Olin juba unustanud kui aromaatne see värk võib olla. Aga asi edeneb.

Muideks - toa aknad on tellitud. Jaanuaris peaks eeldavalt aknad valmis olema. Puitaknad siis. See tähendab aga seda, et mõningane kipsplaat ja krohvimine jääb jaanuari. Seni saab krohvida ja pahteldada ja värvida neid seinu ja lage, mida vanade akende eest äravõtmise protseduur ei ohusta. Ehk siis minu salajane helesinine unistus "Jõuluks toa remont 100% valmis" nihkub veebruari. Nojahh siis. Seni saab siis sobivat laelampi, kardinaid, rulood ja mis-kuhu-toas mõelda.

"Meie" ja "meie"

Eks inimesed ole erinevad ja omavad erinevaid arvamusi. Seda just teemal "Miks väikelapsega emad "meietavad"?" Mina olen ka seda tüüpi inimene, kes kipub meietama. Aga see kestab teatud vanuseni. Päris pisikestega tegeledes ollakse ju nagunii käest-jalust lapse tegemistega seotud. Need tegemised on ju täiesti igapäevased. Mõneti kõlavad küll kentsakalt, aga neis ei ole ju miskit valesti.

Me sööme - vastsündinu ju ei söö veel ise, eriti kui põhitoiduks on rinnapiim.

Meil on kaka püksis! - Ok, ääretult veider ütlus. Aga no paratamatult on ema (või siis isa) sellega seotud. Imikul on keeruline oma peput pesta, rääkimata siis mähkme vahetamisest.

Meil on palavikupoisid külas/Me oleme haiged. - no, mul küll pole südant jätte pisikest üksinda palavikuga maadlema. Eriti kui palavik on ebanormaalselt kõrge.

jne

Need on ju need tegemised, millega ollakse nagunii seotud. Ka mõtetes. Alates hetkest, kui laps hakkab ka iseseisvalt tegutsema, hakkavad need "meied" vähehaaval kaduma. Isegi kui mähkmeiga vaatamata vanemate püüdlustele ei taha lõppeda, kaob ka see kuigi püksi tegemise teema kestab edasi. Seda võib vist seletada sellega, et emme-issi jaoks on laps juba piisavalt suur, et potil käia.

Aga tulevad asemele ka uued "meied". "Meie joonistame.", "Meie jalutame." jne. Seda siis ilmselt algava puberteedieani, kus teismeline leiab, et vanemad on ajast ja arust ning elust-olust ei tea nad tuhkagi. Aga selle kohta oskan kirjutada ilmselt nii umbes 15 aasta pärast. :)

Mida ma ei kannata? Seda kui lapsevanem (enamasti ema) kanaematseb - st. arvab, et laps ei saa ilma temata hakkama. Eriti kui laps on juba lasteaiaeas (3-aastane).

Niiihhh... sain ära kirjutatud. Kui keegi jälle mu "meietamise" kallal nokib, siis saan ta sellele postitusele suunata.

Pesa punumine - vastu talvele

Pole kaua kirjutanud pesa punumisest. Ega tegelikult palju polegi kirjutada. Siiani oleme tegelenud nende asjadega, mis on olulised majas elamiseks ja remondi jätkuks.

Üks suuremaid ettevõtmisi oli elektrikilbi vahetamine. Vana ja amortiseerunud vaheti uue ja popi vastu. Aega kulus 1 päev. Aga no seda tegid ka selle ala spetsid. Natuke oli vaja ka väljas pool maja seinu juhtmetega toimetada. Just selle toimetamise ajal otsustas pisut vihma sadada (see väga mehi ei heidutanud) ja natuke välgutada. See viimane võttis meestel südame natuke puperdama, sest üks nendest just samal ajal just oli elektrijuhtmed näpus redelil toimetamas. Aga kiirelt ja korralikult sai asi tehtud.

Juunis puhtaks kraabitud gaasipliidi otsustasime siiski välja vahetada. Sellisel lihtsal põhjusel, et ei küpsetanud see ahi mitte üldse. Kui ahjupott täita sealiha tükkide ja porgandi ja puljongiga, siis peaks teoorias kõik see 2 tunniga valmis küpsema. Võta näpust - porgand, mis oli kuubikustatud, jäi ikka pooltooreks. Nii saimegi uue ja töötava ahjuga pliidi omanikeks. Olgu öeldud, et esialgu poeukselt paistnud suurest valikust pliitidest, polnud lõpuks valida just paljude vahel. Sõelale jäi 2 või 3 pliiti. Ühe energiaklass ei sobinud meile, teise gabariidid olid meie jaoks valed ja nõnda jäigi see kolmas.

Augustis sai A oma esimese korstna ehituse tehtud. Vana korsten pärast paari haamri koputust vajus koosta lahti. Korrast ära korstnale juhtis tähelepanu ka naabrimees (väikest viisi korstnapühkija peale kauba), kes oma korstent ehitas ja katuselt nagu muuseas ka naabrite katuseid silmitses. No korsten oma gabariitide ja sisuga on muidugi paras žedööver. Aga valmis ta sai ja tõmbab ka. Muidugi vajaliku ehitusmaterjali toomist ehituspoest ei hakka kirjeldama ega kommenteerima, aga loodame, et auto andestab meile selle ja teenib meid truult edasi.

Vana ja uus

Järgmine projekt oli "Puupliit töökorda". Ehk siis uus pliidiraud. See aga tähendas taaskord natuke pottsepa töid. Said needki tehtud. Pliit ise on muidugi paras žedööver taaskord (üldse on siin majas palju žedöövreid). Esmalt tuhaauk on meeletult suur. Suvel tühjendasin seda tuhast - sain pool 40-liitrisest prügikotist täidetud. Selle tuha kätte saamine oli ka muidugi paras tegemine - tuhaaugu uks, võrreldes augu enda gabariitidega, on ikka üsna pisike ja rääkimata siis selle tuha augu sügavusest. Igast nurgast kühvliga tuhka kätte ei saa. Aga kui natuke kogemust juba kogunes, siis sai enamvähem tühjaks selle augu. Küpsetusahju uks on ka ühest hingest lahti, aga selle üle väga ei põe. Kunagi hiljem laseb uue pliidi laduda, siis saab korraliku ahju ka sinna sisse. Ja kui korstna tõmbelõõr peaks teoorias olema vaadeldav ahju alt lõõrist, siis sinna piiludes vaatas vastu sein. Nii et ma parem ei kiusa end mõttega "Kuidas küll selles ahjus asjad valmis said?". Põnevam oli hoopis ahju sisu - sokk ja tellis. Soki olen juba ära visanud, aga tellis kükitab veel truult ahjus. Mine tea - äkki on see sihtotstarbeliselt seal ja selle eemaldamisel vajub miskit kokku.

Õues toimetamistest

Suvel sai laps endale ka liivakasti, mis on üks tema lemmik hängimiskohti. Emme, issi ja teised peavad ka end seal mõnikord liivaseks tegema.

Äralõpnud varesega monoliitsest raudbetoonist tiigi lammutasime ka ära. Ei näinud sellel tiigil mõtet.

Kui suvel mõtlesime, et viletsad õunapuud võtame maha. Hehh! Esialgseks mõtteks see jäi, sest päris korralikud õunad kasvavad puude otsas - Antonovka, Martsipan, Sidrunkollane, Tartu roos, Paide taliõun, Valge klaar ja veel mõned, keda me ei suutnud määrata. Lisaks on paar õunapuud perepuud. Nii palju siiski sai tehtud, et puud võtsime madalamaks. On tulevikus lihtsam hooldada ja õues ka rohkem päikest. No ja õunu oli ka selaastal meie aias üsna palju. Kahjuks ei jõudnud pooli õunu moosiks teha. Aga õunamahla sai küll üsna natuke. Antonovkast nii umbes 30 liitrit.

Lillesibulad pistsin isiklikult mulda. Nartsissid ja tulbid. Kuna kõik tahaaeda ei mahtunud, siis mõned sibulad pistsin ka maja ette Valge klaari alla. Eks näis mis ja kes neist kevadel õisi näitab. Ning otseloomulikult sattusin ma seemnepoes vaimustusse igasugustest seemne pakkidest. Eks näis kas mu hulljulge plaan kevadel (või siis juba veebruaris) tulemusi hakkab andma. Enne tuleb välja mõelda kuhu mis aias käima hakkab. Aga olgu öeldud, et ostetud seemne pakkide seas on lisaks lilleseemnetele ka mõni kõrvits ja kurk.

Lohakaks muutunud komposti hunniku aia nurgas kujundasime natuke ümber. Sealt alt ilmus täitsa arvestatav hulk mustamulda, mida saame aias lohkude ja peenarde täitmiseks kasutada. No ja üks püham eesmärk sellel ümberkaevamisel oli ka aianurgale ligi pääsemine - saab ju sinna siis kompostikasti ehitada.

Lemmikloomad - hiired. No lugemine läks sassi, aga lõksuga oleme kinnipüüdnud vist 6 hiirt. Neist 2 saime kätte ühel õhtul ühe lõksuga 10-minutise vahega. Neil ilmselt infovahetus ei toiminud.

Magamistoa remondist kirjutan mõnes teises sissekandes.

No ja nüüd kui kõik meeldetulnud kirja pandud, selgub, et ikka üksjagu on tehtud. Esialgu mõtlesin, et ega pikka heietust ei tule, aga võta näpust.

Sõnad ongi valusad

Mul on kohati vastik iseloom, mõttemaailm. Teinekord ütlen isegi oma mõtteid mõne jaoks mõtlematult välja. Tegelikult mõtlen ma enne täitsa mitu korda kas öelda või mitte - elu on seda lihtsalt õpetanud. Aga ma ütlen ikkagi. Kui ma ei ütle, siis jälle keegi leiab põhjust öelda "Miks sa ei öelnud midagi?" või siis "Võinuks siis mainida!". Aga no vahet pole, ikkagi olen mina vastik inimene, et julgen öelda või teisiti mõelda.

Lihtsad asjad vol2

Minu väike panus siia Lugemisaastasse.

Lõpetasin just Maeve Harani raamatu "Vaht Cappuccinol e. ...". Ütlen ausalt - mulle meeldis ja kohe väga. Kui rikkaks saan, siis ostan endale raamaturiiulisse selle raamatu (praegune raamatukogu variant). Raamat on täpselt selline, et kui miskit nihu läheb, siis on hea riiulist võtta, lugeda paar peatükki ja mõelda, et rohkem polegi õnneks vaja. Triigitud salvrätid, seente puhastamine, triigitud voodipesu jne... - kellele seda käekell-iPodi ikka vaja on, kui on olemas lihtsad asjad.

Kuigi alguses tahtsin mõnele Rõõmutoojale vastu vaielda, siis pikema mõtlemise järel on neil täitsa tõetera sees. Võib-olla minu jaoks küll natuke vale mätta otsast, aga siiski.

Lihtsad asjad

Mulle meeldivad lihtsad asjad - pehme tool, kandiline laud, praksuv kamin, soe tee jne.

Mulle meeldib vaadata toredaid ja lihtsaid asju - õitsvaid lilli, lapse maailma avastamist, sumisevaid mesilasid, seeni metsa all (ka kärbseseeni).

Ma ei oska vaimustuda uutest iPod'idest ega teistest imevidinatest. Vähemalt praegusel perioodil mitte. Ehk 30 aasta pärast on vaimustus suurem. Ehk tahan siis olla popp ja noortepärane ning ajaga kaasas käia. Ei teagi mis 30 aasta pärast on. Eelmise sajandi lõpus valmis vorbitud filmides, kus tegevus toimub aastal 2025, lendasid autod, paralleelne elu käis Marsil ja kõik söödav oli kokku pressitud tuubidesse.

Praegu piisab mulle samovarist, vanast grammofonist ja vokist, millel memm järgmist ketrust teeb ning podisevast ühepajatoidust puupliidil.

PCCB - Le duo des chats

Seened, seened, seened

Metsa all neid täitsa jagus. Lausa nii palju, et ei jaksanud ära korjata. Ja eks ikka neid söödavaid seeni.

Ja ega mul muud targemat Öösel kell 1 teha polegi kui seeni kupatada ja marineerida.

Hoidistamine

Suures hoidistamise tuhinas olen jõudnud sinnamaale, et sobiva suurusega moosipurgid on otsa korral. Allesolevad on moosi jaoks liiga suured (3 L) või siis ootavad muud sisu (letšo ja kõrvits).

Paariks loe

No selle videoga on nüüd sedasi, et kui vene keelt väga hästi ei jaga, siis aru ikka saab.

Et siis

http://www.enl.ee/et/Noortepoliitika/konsultatsioonid/konsultatsioonid&submit=1

Põuavälgud

Nägin ka mina neid eile. Ei saanud õieti magamagi jääda, sest väljas sähvis pidevalt. Esialgu arvasin, et keegi teeb välguga pilti. Aga kui neid sähvakaid juba liiga palju oli, siis hakkasin selles kahtlema. Ronisin aknale vaatama. Ja seal nad välkusid. Pigem küll Tartust Viljandi poole liikujate teel, meie aknast vaadates, Põlva pool võis ka sähvida, aga sinna suunda vaadet varjavad puud.
Kuna polnud varem sellist värki näinud, siis igaksjuhuks tõmbasin mõned juhtmed elamises seinast välja. Otsisin üles ka kaamera, et saab äkki mingi viidiku moodi asja ka nähtusest. Ehk saab millaski selle video vaadataval kujul ka üles.

***
Tänane äike on üks kohutavamaid, mida oma silmaga näinud olen. Pigem hirmutas äikese lähedus ja kõue mürin. Üsna ebameediv on näha välgunoolt enda ümber sähvimas ja kõue peakohal käratamas.

Mullased näpud ja muud loomad

Siukeste soojade ilmadega pole mul kannatust näppusid mullaseks teha. Eriti veel päevasel ajal, kus päike on eriti tige. Täitsa normaalne nähtus on minna kell 10 õhtul aeda ja mõned naadi ja nõgese puhmad välja tarida (sääsed eriti palju toimetada ei luba) ning veidi kohendada ka mu ainsat arvestatavat peenart selles majapidamises - 3 nelki, pojeng, meelespea ja maitsetaimed - piparmünt, salvei, tüümian, iisop ja till ning varsti lisandub murulauk, mis siiani naadipõllus vapralt on vastu pidanud. Tõsi ta on, et sellise õhtuse natukese naadi noppimisega eriti kaugele ei jõua. Kohe alguses poolest hävitatud naadipõllust on saamas varsti taas tervik. Sealt päästetud maasikad andsid 5 marja - nüüd ilmselt tõmban need halastust tundmata sealt peenrast välja. Saab kevadel uued ja tugevamad taimed asemele tuua. Üldse peab mõtlema mis ja kuhu.
Mulle endale meeldiks püramiidi variant. Võtab vähe ruumi, saab ise teha, rohida on lihtsam ja mõjub efektsemalt kui lihtsalt peenar. Üldse tahaks veel palju asju, aga peab ka mõtlema mida jaksab ja jõuab teha. Hetkel on olulisem üks liivakast kusagilt sebida. Poiss juba vaikselt kasutab vaba mullapinda kühveldamiseks ja seal palja peega istumiseks.
Unistused: kompostikasti ehitus, marjapõõsad, mõned lilled, naadivaba muru.

Loomadest. Kõige meeldivam loom on siil. Temast on aias isegi veidi kasu - aitab teine tigusid hävitada, aga no ilmselgelt on meie aias neid tigusid mitmele siilile ja mitme talvevaru jagu.
Hiired on vallutamas. Õhtuti, köögist kobistamist kuuldes, on teada kes möllab. On teised juba eriti nahhaalsed. Mehhaaniline ründeatribuutika ootab poest kojutoomist. No ja siin kodus olen miskipärast mina see, kes pidevalt hiirtega kohtub. Ilmselt hiired fännavad mu ehmatamist, sedasi arvab vähemalt A. Üht hiirt silmasin ma täna lausa kompostihunnikus.

Ehjahhh... pilte ma täna ei viitsi lisada, ehk kunagi tuleb ülevaade meie aiast, mida on piisavalt natuke.

Ilus suvi

Ilmataat võiks oma ahju kütmise nüüd lõpetada. +25 on mulle täitsa piisav temperatuur. Ei ole minust rannas lebajat (pisted ja muud toredused hakkavad kergesti külge) , isegi aias ei kannata palju olla. Vaikselt hakkab juba ära tüütama see kuumus ja päike. +30 kraadi on iga sooja armastava eestlase unistus kargel talvel, aga no ilmselgelt ma ei ole soojaloom. Tervisele kipub kuumus ka mõjuma. Külm dušš on hetkel ainuke, mis leevendust pakub ja turgutab.
Majas on hea ja jahe koht kelder, aga selleks, et seal kannataks olla, on vaja korralikult see territoorium seal ära tuulutada. Akende avamine on sea muidugi omaette teema.

No ja ilus suvi. Ilus suvi oleks siis kui vihma ka tuleks. Muru ja kõik muu kipub kuivama - see pole nagu üldse ilus.

Pesa punumine alanud - köök

Tegelikult algas see juba 2 nädalat tagasi asjade ja enese ümberkolimisega. Sellele on järgnenud lõputu tolmu pühkimine ja köögi kraamimine, natuke remonti ja palju mõtlemist teemal "Mis, kuna ja kuidas".
Minu esimeseks suuremaks projektiks sai "Köögikapp korda". See tähendas ohtralt (lausa öökimiseni) pesuvahendit ja pesulapi liigutamist. Selletulemusena leidsid nii mõnedki nõud ja muud köögitarbed endale koha kapis. Peagi lisandus neile ka kuivainete paraad. Võiks ju öelda, et selline liigutamine mõjub tervistavalt. Mnjaaa.... võrreldes kuu algusega olen pool kilo maha saanud, aga selle suure küürimise ja sirutamisega sain 3. päeval endale seljavalu, mis ka järgmisel päeval veel endast märku andis. Aga no nüüd on köök enamvähem juba kõlbulik. Ahju küürimise esimene ring on tehtud - kõrbenud rasvale lähenesin esialgu tavalise pesukäsna ja cifi toodanguga, aga peagi mõistsin, et traatkäsn ja vesi on esialgu tõhusamad. Nüüd vähemalt julgeb proovida kas ahi töötab ja siis uuele küürimisringile.
Köögis on veel jäänud muidu valamualune kapp ja seinad pesta.
Erilisi leide on siis elamises küll ja veel. Suurim köögileid sai teoks eile. Juba mitu päeva oli probleeme sellega, et vesi ei tahtnud köögivalamust ära joosta. Ei aidanud need kraanipumbad ega ka torusiilid. Täna võttis A. kätte ja kookis selle toru sealt valamu alt lahti. Pole ka ime, et vesi sealt ära ei tahtnud voolata. Sinna on siis ladestunud kõik see, mis nõude ja muude asjade küljest on ära pestud... ilma pesuvahendita.
No ja köögilemmikloom on mul rott (esialgu arvasin küll hiirt olevat, aga pärast pikemat mõtlemist jäi siiski rott). Ega ma muidu tema olemasolust poleks teadlik, aga ühel õhtul ma sain temaga tuttavaks. Istusin ma teleka ees ja pliidikõrval tööpinnal oli taldrik kotlettidega. Mingil hetkel ma registreerisin ühe kotleti liikumise, järgmisel hetkel nägin nina, kõrvu ja saba ning siis järgnes juba puht naiselik reaktsioon. Muidu ma sedasi ei reageeri, aga nii nahhaalse kotleti varguse peale ei osanud lihtsalt teisiti. Korra olen seda semu veel kohanud, aga siis mu naiselikku reaktsiooni ei järgnenud.

Muidu vajab köök üht korralikku remonti - köök pole sellist asja ilmselt näinudki. Kahhelkivid on seinast lahti ja kohati isegi juba ära kukkunud, sein vajab värsket värvi, nõukaajal seina topitud plastikplaat ja põranda lapp-lapi-peal-linoleum vajavad väljavahetamist. Rääkimata elektrisüsteemist, sest söögi tegemine ja nõude pesemine pole endistel aegadel ilmselt valgust vajanud. Aga selle kiire asjaga veel aega on. Enne tuleb üks magamistuba ära remontida. Sellest toast aga millaski teine kord.

Varsti...

tuleb uus rubriik - pesa punumine.

Mõnikord on mul tunne, et varsti olen hullumas...

Ärge muretsege! Äkki läheb üle millaski

Elu teeb omad korrektuurid

Mnjahhh... täna just mõtlesin, et kui palju on neid sõpru, kellega kunagi sai räägitud teemal "Muidugi suhtleme edasi ja tihedalt". Täitsa mõni tuli kokku. Sinna sekka lugesin ka isikuid, kellega mina olen üritanud suhelda kuigi vastust pole ma eriti saanud (ok, sünna ajal sain, aga siis ka suure meeldetuletamise peale).
Eks üheks kaugenemise põhjuseks ole vahemaa. Kõik suuremad sõbrad jäid ju Tallinnasse maha. Aga ühele osale sõpradest pole vahemaa mingiks põhjuseks. Ikka saab suheldud. Kas või läbi moodsate suhtluskanalite. Lisaks vahemaale on elutempo meie tegemisi ja suhtlemisi määrav. Masu koos oma sõsaratega just kõigi aja kallale ei pääsenud. Lisaks on kadunud ühised tegemised- klassikaaslastega klassijuhataja juures kartulipanek ja võrkpalli mäng koos sauna ja grilliga lahkusid koos Õpetajaga. Tegelikult siia loetellu leiab veel põhjusi. Isegi enese laiskuse mõnes olukorras.
Aga mida teha nende sõpradega? Mõni neist veel hea sõber (isegi väga hea). Kas väga heast sõbrast saabki siis aja möödudes ning vähese suhtlemise puudumisel lihtsalt sõber ja sõbrast tuttav? (Muidugi on ka erandeid.)

Potipõllundus #2

Selle hooaja 4. tööpäevak maal sai teostatud.
Vahepealne 3. jäi kirjeldamata, aga ega seal muud ei olnudki, kui üks peenarde tegemine ja aiamaa korrastamine. Mina julgesin ka porknad ära külvata, 1,5 vagu keskmiselt varast ja 1,5 vagu hilisemat sorti. Lisaks istutasime ka Maamessilt ostetud pirnipuu, nimega Pepi, ja kaks murelit - Arthuri ja Anne. Pirnipuu on nüüd siis ka Pätu puu. Kodune potipõllundus veel aiamaal oma kohta ei leidnud - lubati jahedust. Ei riskinud veel ube ja lillhernest välja tuua, kuigi kasvult oleks juba täitsa võinud. Millaski saab ehk pilti ka neist potipõllul kasvajatest.
Aga see 4. tööpäevak oli selle aasta esimene soe päev. Sooja üle 25, päike paistis ja tavapärane tugev tuul oli ka kusagil päikest vist võtmas. Aga üsna palju sai tehtud. Istutasin ümber 24 potipõllul kasvanud uba (24 külvasin ja ehk nad jäävad seal looduses ellu ka), külvasin natuke maitsetaimi (meliss, basiilik, pune, till, murulauk ja ka lavendel) ja sutsu redist. Eelmisel aastal ämmakandidaat üritas kasvatada, aga tal see eriti ei õnnestunud. Vaatab kuda mul läheb. Muidugi fotografeerisin endale ära, et mis kus asub - muidu pärast oleta kes mis on.
Lillherned viisin ka värske õhu kätte. Ehk saab siis suve teises pooles lõhnavat lillemüüri nautida.
Potipõllu teemadel siis nii palju, et metsamaasikat on tulnud üles moodsas tubases kasvuhoones 30 taimenina (neist 2 väljaspool turbakarpi). Maitsetaimed tulevad tasa ja targu, täpselt hetkel ei teagi, et kes neist tublim on. Ja porru vaikset viisi tärkab ka. Eks Pätu kobestavad näpud aitavad mõneti sellele tärkamisele kaasa.
***
Tundub, et sünnipäevaks toodud (loe:kingitud) pereõnn ei taha meil üldse õnnelik olla.

Meeldejääv hetk

Isegi naljakas mõelda, et järgnev hetk on mu tänase päeva tegijaim üldse.
Nimelt jalutasime Pätuga kontsertsaali poole kui tänaval jalutas vastu üks mees - määrdunud ja kulunud riided seljas, näojooned olid olid räsitud olemisega (võiks öelda, et isegi kerge alkohooliku välimusega). Viimase kommentaari peale ütleks isegi, et tänase päeva puhul lausa kaine. Ühes käes oli kott ja lillekimp, teises teine kott ja tordikarp. Suitsupläru ka veel suus. Sõltumata sellest suitsuplärust, ütles ta: "Kaunist emadepäeva!" ja naeratas.

Kui välja jätta oma ema ja vanaemade poolt ning kontserdil kõigile soovitud õnnitlus emadepäeva puhul, siis see mees tänavalt oli ainus, kes mulle seda ilusa ja meeldejäävana ütles.

***
Ahjaa.... kontserdil kuulsin ma kõige ilusamat esitust O. Ehala laulust "Siin on oja", neidudekoori Kurekell esituses. Nii ilusad ja helisevad ülemised noodid I soprani esituses.

Potipõllundus

2 nädalat tagasi oli maa veel kül - mina just ei kibelenud porgandit külvama. Pealegi sügisese "künni" mättad oli vaja veel välja raputada. Aga kuna seemned olid olemas ja muld kodus ootamas, siis sai näpud mullaseks tehtud.
19. aprill päeval ilutses mu aknalaual 5 karpi:

Nädal hiljem (26.04) oli olukord juba selline:

Eriti agaralt on kasvanud lillherned, edukuselt järgnevad aedoad. Omas vaikses tempos tärkavad porrulauk ja maitsetaimed. Viimastest nobedam on basiilik jatalle järgneb vürtsbasiilik, lavendel ja veel üks maitsenüanss, mis hetkel ei meenu tärkavad vaiksemalt. Tänase hommiku seisuga olid nina välja pistnud ka 5 metsamaasika taimekest.

"Vinge on olla lahe"

Täpselt selline mõte tekis eile, kui lükkasin poissi Tähtvere skate pargist (nimi on vist selline) mööda. Pilku püüdis kiirabi ning väikeste poiste parv. No mis väikesed poisid need olid - nii paariteist aastat vanad. Üks poistest oli end ilmselt kukutanud trampliini mingile servale. See, mis mind mõtlema pani oli, et sellest seitsmest või kaheksast kutist 2 olid varustatud kiivritega. Seega kas vinge on olla lahe ilma kiivrita või olla elulõpuni vigane/surnud?

Selleks, et popmaailmas läbi lüüa...

Ei kokka...

.... tänase päeva puhul siis. Kuigi tänases menüüs seisis loomaliha hautis. Loomaliha nagunii hetkel kodus pole. Isegi sügavkülmas mitte (hetkel on seal natuke lammast ja hakkliha ja natuke krevette). Aga kõike paremat mulle... vähemalt järgmiseks veerand sajandiks!

Ise tehtud, hästi tehtud!

Eile tõdesin üle pika aja tõsiasja "ise tehtud, hästi tehtud!" Ei saa ikka jääda lootma teiste tegutsemisele ja mälule. Järgmine kord olen targem. Vähemalt sai suurem osa tuttavatest, keda muidu ei jõua Tallinnas olles külastada, ära nähtud.
Head pühade lõppu ka siis! Poisiga teostasimeme hommikul tema esimese munade värvimise aktsiooni.

Plirts, plärts, kohe läbi on märts!

Lõpuks hakkab see paks lumekiht hääbuma. Õigemini on enamus juba hääbunud. Märtsi lõpus Inglismaale mõneks päevaks lahkudes, jäi Eesti paksu lumekihiga maha. Lätipiirist alates kattis maapinda tunduvalt õhem lumekiht - justkui oleks teise kliimavöötmesse jõudnud. Riias olid alles ainult vähesed lumevallid. Inglismaal haljendasid põllud roheliselt. ... Jah, sai reisul käidud. Soojus, rohelus, karjuvad linnud ja palju nartsisse ning otse loomulikult inglaste viisakus, soojem variant sellest.
Üsna mitmed asjad panid mind selles riigis hämmastama - Londonis nähtud mitte valgete inimeste hulk, õhukeselt riietatud ja mütsivabad iminud(nende seas ka alla kuu vanused), palja säärsed koolijütsid.. no ja kui ma veel viitsiks mõelda, siis leiaks sellesse loetellu veel mõned "hämmastused".
Positiivsel mõõdupuul jäid meelde (kauaks ajaks) - üliemotsionaalne kontsert meeskooriga, host'id (60 aastat abielus olnud vanapaar, mees küll kehva kõrvakuulmisega, aga see-eest oma pisikese autoga sõidab nagu Schumacher; teada saime ka fakti, et muidu ta käib proovides jalgrattaga -vanust 86 eluaastat!), sõbralikud inglased ja hea õlu.
No ja see lennukisõit. Peaks mainima, et see oli esimest korda lennukiga sõita. Ega ma eriti ei fänna lennukeid. Endiselt meeldib mulle transport, mis liigub mööda maismaad. Tundub kuidagi turvalisem minu jaoks. Iseenesest polnud väga vigagi lennukiga lennata - kui kuidagit muudmoodi ei saa, siis suudan lennukisse järgmisel korral istuda küll.

Poiss resideerus sel ajal natuke Tallinnas vanaema-vanaisa ja tädide valvsa pilgu all. Viimastel päevadel issiku ja Tartu vanaema hoolitseva "käpa" all. Poiss oli õnneks rahulik ja leplik - kartsin ma ju hullemat. Isegi taas minuga koos olles, polnud väga viga. Ainult suureks süleloomaks oli vahepeal muutunud. Vanaisa poolt õpetatud üksikud "tobedused" käisid ka asja juurde. :D Hullem jäi vist ära ka selle pärast, et rinnalapse staatus sai kuu enne reisi täitsa ära lõpetatud. Pärast seda on poiss öösiti ka palju rahulikumalt maganud. Kui nüüd ainult need hambad selle lapse piinamise (palavik, lahtine kõht, jaurapaura) ära lõpetaks.

Ajaloolisuse huvides...

... tuleb vist siia ikka ära märkida, et eile sada selle aasta esimest (minu akna taga registreeritud) vihma. Siiani oli ju ainult lund ja lörtsi sadanud. No ja kui päris aus olla, siis öösel tuli ka natuke lörtsi ollust taevast alla. Talvetaadil võiks nüüd lumekott lõpuks tühjaks saada. Varsti ju aprill.
Ajalooline fakt number 2 - Ülemiste järvele hädamaandus lennuk.

Need faktid on siia puhtalt selle pärast ära märgitud, et 10 aasta pärast (kui blogimine veel au sees on), saab vaadata, et mis toimus ja kuda oli.

Helgeid hetki

"Naine ilma meheta pole midagi, mees ilma naiseta pole sedagi" ütles dirigent proovi alguses ning alustas proovi.

Vingumisest ja hädaldamisest

Lumi-lumi, mulle meeldib lumi. Mulle meeldib kui seda on palju. Mulle ei meeldi kui inimesed vinguvad teemal "lumi võiks nüüd ära sulada" ja "miks seda lund peab nii kuradima palju olema". Mõtleks 2-3 kuud ajas tagasi, siis kõik õhkasid ootusest lume järele. Valged jõulud on ju ilusad! Aastavahetus peab ka ikka valge olema! No ja kui see õnn saabus, siis esialgu olid kõik sillas. Praegu, kui võiks nautida ja õnnelik olla. Okei-okei, tuisk, igapäevane lumerookimine, lumest umbes tänavad, jalakäiate suhtes ükskõiksed majaomanikud (no ürita läbi lahtise lume vankriga ägada) - need ajavad mul ka harja teinekord punaseks. Täna häiris mind natuke see, kui niigi lahtise lume all olevale sõiduteele üks tädi kühveldas kõnniteelt lund. Ilmselt lootusega, et küll autod ära viivad ja laiali sõidavad. Lumevall kõnnitee ja sõidutee vahel takistas ilmselgelt tädi vaatevälja. Seda lund seal sõiduteel oli piisavalt - isegi liiga piisavalt. Lausa nii piisavalt, et kui sahk ükskord sealt üle sõidab, siis sinna kõnniteelt kühveldatud lumi on tagasi kõnniteel.
Aga siiski, kui pole rahauputust, siis on vähemalt lumeuputus - MASU (täpe ja pupu) aja rõõm. Ei pruugi ju lähimatel aastatel enam nii ilusat talve tulla. Kõige lõbusam siiski ootab meid ees - sula.
No ja kui natuke lume üle kurta, siis ristmike ümbruses võiksid need lumekuhjad kordi madalamad olla. Isegi see normeeritud meeter ja natuke peale lumekuhi segab vaatevälja. Eriti popid ja lahedad sportautod ei paista ju nende tagant välja.

Aga no reaalne elu on see, et eestlasel on loomuses vinguda ja hädaldada. Kunagi ei olda rahul sellega, mis on. Sellega meenub aastaid tagasi kuuldud väliseestlase märkus suviselt palaval päeval ühistranspordis, kui kohalik eestlane ütles: "See kuumus võiks taanduda!". Väliseestlane sellepeale: "Te pole kunagi rahul sellega, mis on - kui on lumi, siis tahate et kiiresti soojaks läheks, kui on soe suvi, siis te ihkate jahedust ja lund."

Täitsa mõnus vahepala

Masendav

Võiks ju vahepeal midagi kirjutada (kui juba selline ajapäeviku moodi asi olemas on).
Hetkel on kõige põhilisem element AEG. Aega nagu on, aga samas ei ole ka. Hetkel on aega, et koristada, kududa, jopetrippi parandada ja veel nipetnäpet asju teha(näiteks veebist mõnda riiulit otsida). No aga seda aega on pidevalt.
Igal päeval kui tekib võimalus (lugeda: poiss magab), siis tuleb kiiresti elamist korrastada. Saab vähemalt õhtul tõdeda, et see tuba oli päeval KORRAKS korras. Pätu ajab ju kohe toa segi kui pai poja üles ärkab. Kõndima hakkamisest saati on Pätul üha suuremad ja kõrgemad tuurid tulnud. Õunakasti toimetamine ühest toast teise on käkitegu, fooliumirulli kättesaamine on imelihtne, võtmekorv aknalaualt sai tõstetud juba kõrgemale.
No ja see kudumine - kui nüüd täitsa aus olla, siis suvel käsilevõetud Perenaise cardigan on jälle edenema hakanud. Endalegi tuleb muie näole - põhiosa sai valmis kootud 3,5 nädalaga aga need 2 varrukat valmivad juba 4 kuud. Tegelt on veel rohkemgi käsil ja mõttes. Peaks tegema - küll jõuab. Lihtsalt millalgi kindlasti saavad valmis.
Aga vot see jopetripi parandamine tundub küll hetkel ületamatu ettevõtmine. Juba nädal ja peale tagasi ütles A. et just läks katki ja tuleb uuesti kinni õmmelda. Kusjuures veel minu jopel. Õnneks pole viimasel ajal olnud vaja viibida sellises kohas, kus vaja tervet (s.t korralikult kinnitatud) jopetrippi.
Ja see riiuli otsimine - selle asemel ma istun siin ja blogin, kütan ahju ning vaatan kuidas poja und näeb. Aga eks ma suundun nüüd siis riiuli otsingutele.

Ajaloo huvides võiks siia muidugi kirja ka panna, et sel aastal (tegelikult juba eelmise aasta jõuludest alates) on imeline talv - külm, karge, valge, lumine, jäine.