Andsin näpu - kas nüüd võetakse käsi?

Tehtud - 8 tundi 21 minutit ja mõningased sekundid peale, 31 km ja veel natuke lisaks - elu esimene Rogain sai nüüd siis läbitud. Ei tea kas süüdi on imetabaselt kaunis ilm, ilus mets, hea seltskond või siis hoopiski asjaolu, et tegelikult mulle see orienteerumine täitsa meeldis, aga tahaks veel. Adrenaliin? Jalad olid küll lõpus väsinud, järgmisel päeval lihased kergelt kanged ja täna oli üleüldine väsimus.

Pilt on illustreeriv ja pärineb Interneti avarustest.

Me küll kohtasime oma seltskonnaga metssigu, aga kuuldavasti olla teised näinud liikumas ka mõmmit/mõmmisid. Reaalses elus pole tegelikult kumbki variant meeldiv, aga ärevam hetk on kindlasti garanteeritud. Ja kui looduses ringi liikuda, siis võimalus näha järvel korraga ligi 40 luike, on väga haruldane. Meie nägime ja oi kui ilus see oli.

Luiged lendu tõusmas. Mobiiliga pildistamine ei anna just parimat tulemust.

 Meie poolt läbitud rada näeb GPS-i jäljena välja siis selline:

Kas järgmine kord ka tuleb? Ei oska veel öelda.

Poistel on vist ühine plaan mind täna hulluks ajada. :(

Jään alatiseks mäletama ainult head.....

Tähtedeseis pole praegusel perioodil ilmselt minu jaoks soodne.

2:1

Ma pole kohe päris kaua suurest rõõmust diivanilt püsti hüpanud. =D

Täiesti null

Ma tõesti ei saa aru kuidas üks lapse tegemata lõunauni võib minu tuju nulli ja isegi miinusesse ajada. :(

Mõte

Tekkis kurioosne plaan. Eks näis mis saab.

See terrible tuu

Mnjahh... sellele kolmele punktile järgnes algselt pikk jutustus meie tänasest seiklusest poisiga. Aga ma kustutasin selle. Miks? Enda pärast.

Siiani olen kaasa noogutanud kõigile, kes räägivad kui valesti teevad emad kui nad lapsi avalikus kohas sigaduste sooritamise ajal vaikselt kuid siiski nõudvalt noomivad ja korrale kutsuvad. Aga mida nad siis tegema peavad? Karjuma üle poe, tänava või bussi: "Kui sa kohe ei lõpeta, siis kütan su taguotsa punaseks!"? Vaevalt ka see midagi muudaks. Pealegi, juba niigi ema peale pahasti vaatavate inimeste hulk vaataks veel halvemini, rääkimata veel mõtetest.

Või on siis parem pilt mööda mitte just tühja bussi last ja ennast edasi-tagasi jooksutav ema, kelle jõuvarud on niigi otsas, rääkimata siis poekotist käeotsas ja pikale veninud tööpäevast. Sellele lisandub kindlasti kaassõitjate etteheitevad pilgud "no mida te saalite?", "kas te tõesti ühe koha peal ei saa lapsega oldud?". Veel hullem emale kui keegi kaassõitjatest julgeb oma pilgu taha peitnud mõttekese välja öelda. Ja kordi hullem sellele kaassõitjale kui ema on tugevama närvikavaga ja (pehmelt öeldes) ütleb vastu ka.

Üks hetk on ju ka ema (miks ka mitte isa) väsinud ja tahab koju. Kaua ta ikka jaksab ja jõuab last keelata ja noomida ja korrale kutsuda. Isegi kui kodus on laps kukununnu ja rahulik, siis mitte kunagi ei saa ennustada käitumist mõnes avalikus kohas. Eriti just selle "kohutava kahese" eas lapse korral.

Ohjahh... parem lõpetan selle heietuse enne, kui endalgi järg käest kaob. Hea kui ma isegi selle kirjutise mõttest aru saan. Mõtteid, teooriaid, küsimusi endalegi liiga palju. Igastahes, järgmine kord bussiga sõites ei hakka mina enam ühtegi lärmavat last noomivat ema mõttes hurjutama. Veel vähem etteheitma tema kasvatusmeetodeid. (Ok, laialt levinud vabakasvatuse pooldaja ma pole ning üleilma levivat nätsu emale pähe "kukutamise" juttu ma naudin.) Aga ega vist enne nendele mõtetele ei tule kui pole ise sellist olukorda kogenud.

Sõnad ongi valusad

Mul on kohati vastik iseloom, mõttemaailm. Teinekord ütlen isegi oma mõtteid mõne jaoks mõtlematult välja. Tegelikult mõtlen ma enne täitsa mitu korda kas öelda või mitte - elu on seda lihtsalt õpetanud. Aga ma ütlen ikkagi. Kui ma ei ütle, siis jälle keegi leiab põhjust öelda "Miks sa ei öelnud midagi?" või siis "Võinuks siis mainida!". Aga no vahet pole, ikkagi olen mina vastik inimene, et julgen öelda või teisiti mõelda.

Mõnikord on mul tunne, et varsti olen hullumas...

Ärge muretsege! Äkki läheb üle millaski

Vingumisest ja hädaldamisest

Lumi-lumi, mulle meeldib lumi. Mulle meeldib kui seda on palju. Mulle ei meeldi kui inimesed vinguvad teemal "lumi võiks nüüd ära sulada" ja "miks seda lund peab nii kuradima palju olema". Mõtleks 2-3 kuud ajas tagasi, siis kõik õhkasid ootusest lume järele. Valged jõulud on ju ilusad! Aastavahetus peab ka ikka valge olema! No ja kui see õnn saabus, siis esialgu olid kõik sillas. Praegu, kui võiks nautida ja õnnelik olla. Okei-okei, tuisk, igapäevane lumerookimine, lumest umbes tänavad, jalakäiate suhtes ükskõiksed majaomanikud (no ürita läbi lahtise lume vankriga ägada) - need ajavad mul ka harja teinekord punaseks. Täna häiris mind natuke see, kui niigi lahtise lume all olevale sõiduteele üks tädi kühveldas kõnniteelt lund. Ilmselt lootusega, et küll autod ära viivad ja laiali sõidavad. Lumevall kõnnitee ja sõidutee vahel takistas ilmselgelt tädi vaatevälja. Seda lund seal sõiduteel oli piisavalt - isegi liiga piisavalt. Lausa nii piisavalt, et kui sahk ükskord sealt üle sõidab, siis sinna kõnniteelt kühveldatud lumi on tagasi kõnniteel.
Aga siiski, kui pole rahauputust, siis on vähemalt lumeuputus - MASU (täpe ja pupu) aja rõõm. Ei pruugi ju lähimatel aastatel enam nii ilusat talve tulla. Kõige lõbusam siiski ootab meid ees - sula.
No ja kui natuke lume üle kurta, siis ristmike ümbruses võiksid need lumekuhjad kordi madalamad olla. Isegi see normeeritud meeter ja natuke peale lumekuhi segab vaatevälja. Eriti popid ja lahedad sportautod ei paista ju nende tagant välja.

Aga no reaalne elu on see, et eestlasel on loomuses vinguda ja hädaldada. Kunagi ei olda rahul sellega, mis on. Sellega meenub aastaid tagasi kuuldud väliseestlase märkus suviselt palaval päeval ühistranspordis, kui kohalik eestlane ütles: "See kuumus võiks taanduda!". Väliseestlane sellepeale: "Te pole kunagi rahul sellega, mis on - kui on lumi, siis tahate et kiiresti soojaks läheks, kui on soe suvi, siis te ihkate jahedust ja lund."

Täitsa mõnus vahepala

Kirjaoskusest

Eestlane võitis rahvusvahelise loodusfotode konkursi | ERR Uudised

Tore uudis ju. Tasemel värk.
Aga see uudise keeleline külg - või ma olen ainuke, keda sealne sõnakasutus häirib. Mu eesti keel pole küll see kõige tugevam, aga siiski:

• Kui kategoorial on nimi, siis minu mäletamist mööda kirjutatakse nimed suure algustähega (nagu raamatute pealkirjadki). Jutumärgid on vähemalt pandud.
  
• ning "Tema fotol oli kujutatud..." - Kas fotot pole enam? Kas foto oli joonistatud abstraktselt, et on vaja seletada mida kujutati? Oleks ju piisanud "Pildistatud oli..." või "Tema fotol on..." või siis "Ta oli pildistanud..."
  

Kas ainult minul on karjuv vajadus neid vigu parandada ning ajakirjandusele keelekorrektorid külla saata?
Keeleliste kahtluste korral aitab SEE.

Tahaks!

Tahaks! Esimest korda viimase 8 kuu jooksul tahaks aega. Aega üksi olla. Aega üksi olla ja mõelda. Mõelda olnule, olevale ja tulevale. Aega lihtsalt olla.

Tekib jonn ja kiusatus!

Kui arvatakse, et pidev küsimine ja arupärimine asja kiirendab, siis mingu need inimesed ka sinna samusessegi kohta. Ja teadmiseks kõigile rumalatele - üllatus! üllatus! ei muuda see pärimine midagi. Ning kui pole midagi teatatud, siis ju pole ka selleks põhjust olnud. Ja kui veel keegi küsima tuleb, siis ei annagi kellelegi teada. Telefoni lülitan ka välja. Vajadusel tõmban kardinad ka akende ette. Vot siuke olen!

Vihjeks! Mõni inimene ehk ootab rohkem kui teine!

Absull ei viitsi enam

Suvi on tagasi?

Ok, kui aknast välja kiigata, siis oleks vastus selge - "Ei ole!". Puistab lume ja lörtsi segu, temperatuur on 0 ümber.

Aga tegelt meenus hommikul mulle suvine iiveldushoog - väikeste lisadega. Perekooli loengus oli lausa piin istuda. Õhku pole (kuigi aken on lahti), janu, iiveldab, istuda ei kannata - ei tea kas pilt läheb ka eest?. Ning lisaks külmavärinad ja kuumahood. Loodan, et see ei kesta kaua.

Kas me ikka oskame matat?

juhe koos

Pikk mõtlemise töö viis juhtme sõlme. Sealt tulenevalt leidsin ka eestikeelse orkuti olevat veider:

kildusid eestlasest ja venelasest

käealtmaks
nokkrull
rahuldan ruttu maha
loll nigu pajalapp, aga ikka targem kui tänapäeva noorus
***
"pruuti ka on?"
"mis siis? ema käskis uurida?"
"ei"
"kas sa ka kardad, et venelane?"
"on siis või?"
"no mis siis ja kui ongi - tema ju ka ometi inimene. ega tema pole süüdi, et ta venelaseks sündis."
"aga vanemad pidid ju ometi teadma, et kes tuleb"
***
"mida vähem ma mäletan, seda rahulikumalt magan"