Pole pikalt nii lõbusat ja samas asjaliku õhtut olnud. Siin kohal tuleb mainida, et asjalik oldi kõrtsis, Veski kõrtsis. Sai tähtsat juttu aetud tähtsate professoritega. Seletasime ülikooli süsteeme ja töövõimalusi meil ja Euroopas ning kuidas meil need MSc-d ja PhD-d tulevad.
Eriti suurt huvi pakkus prof. Harff'ile mu lõputöö teema Pirita rannaga seoses, aga see pikk ja keeruline teema, ehk kunagi teinekord. Igatahes sai selgeks, et sealt jätkub materjali ka doktorikraadi tegemiseks.
Ning lõbusamaks kohaks oli naljade tegemine ja teineteise kallal aasimine - professorid ei ole alati vanad ja kibestunud. Insaid dšoukid olid igatahes lahedad.
Eks näis - mõnega neist tuleb nädalavahetusel field trip läbi teha ja kindlasti tulevikus erialaselt kokku puutuda.
neljapäev, august 30, 2007
kolmapäev, august 29, 2007
Käin, loen ja leian ... see kehtib kõige kohta
Lausa õudne kuidas aeg läheb. Alles oli mai ja algas "koolivaheaeg", nüüd juba augusti lõpp ja kool ootab. Õigemini mul juba algas - see suur ja tähtis suvekool "Waves and costal processes". Kõik maailma tähtsad ja targad teadjad on koos ja jagavad tarkust ning mu professor haibib mind endiselt üles. No ja siis veel need harjutustunnid, mida ma annan. Tudegitele ette ei ütle, aga suunan - vähemalt sellised olid instruktsioonid. Et siis käin, loen ja leian.
Ja siis veel käisin Tirtsika juures ning lugesin ja leidsin, et mu nimi tähendab
K : You’re wild and crazy
A : You like to drink
D : You like to drink
R : Fuckin crazy
I : You Are Great in bed
no mõne asja kohta mina kommentaari anda ei oska, aga kui meelitatakse, siis eks ma nõustun.
A : You like to drink
B : Everyone wants you
C : You are really silly
D : You like to drink
E : Damn good kisser
F : You are dead sexy
G : You never let people tell you what to do
H : You have a very good personality and looks
I : You Are Great in bed
J : People Adore YOU!
K : You’re wild and crazy
L : Everyone loves you
M : best kisser ever
N : You like to drink
O : Awesome kisser
P : You are popular with all types of people
Q : You are a hypocrite
R : Fuckin crazy
S : Easy to fall in love with
T : You’re loyal to those you love
U : You really like to chill
V : You are not judgmental
W : You are very broad minded
X : You never let people tell you what to do
Y : Best g/f b/f anyone could ever ask for
Z : Always ready
Ja siis veel käisin Tirtsika juures ning lugesin ja leidsin, et mu nimi tähendab
K : You’re wild and crazy
A : You like to drink
D : You like to drink
R : Fuckin crazy
I : You Are Great in bed
no mõne asja kohta mina kommentaari anda ei oska, aga kui meelitatakse, siis eks ma nõustun.
A : You like to drink
B : Everyone wants you
C : You are really silly
D : You like to drink
E : Damn good kisser
F : You are dead sexy
G : You never let people tell you what to do
H : You have a very good personality and looks
I : You Are Great in bed
J : People Adore YOU!
K : You’re wild and crazy
L : Everyone loves you
M : best kisser ever
N : You like to drink
O : Awesome kisser
P : You are popular with all types of people
Q : You are a hypocrite
R : Fuckin crazy
S : Easy to fall in love with
T : You’re loyal to those you love
U : You really like to chill
V : You are not judgmental
W : You are very broad minded
X : You never let people tell you what to do
Y : Best g/f b/f anyone could ever ask for
Z : Always ready
reede, august 24, 2007
...taamal, laiub kus taevas ...
paraparaa ja hopsassaaaa.... ning puhkus ongi kohe läbi. Natuke kurb, aga sellegi poolest pole mul kaua nii toredat, mõnusat, ekstreemset puhkust olnud.
Märksõnad puhkust iseloomustama on mäed, sõbrad, hommikune puder ... ja mäed.
Nimelt sai käidud avastamas Kõrg-Tatraid. Järgneb väike lühikirjeldus:
1. päev:
Kell 6 sõitsime välja Tartust Lõunakeskuse eest olevast parklast. Suund võeti Slovakkia poole. Abiks GPS ning ees ootas öine sõit läbi Poola.
2. päev:
Kuna ma eriti hästi autos magada ei saa, siis vaatasin varahommikuses Poolas kuidas päike küngaste vahelt tõusis ja siis pilvedesse kadus. Väga ilus oli ning sellel hetkel oli kahju, et ei olnud ühtegi fotoaparaati käepärast. Hommikusöögiks oli pitsa ja tee, mille ainuke lisand oli suhkur.
Poolas lõbustas meid ka sealne politseinik, kelle ainsaks huviks oli see, et kas kõik 6 vanderselli on eestlased. See oli ainuke kokkupuude politseinikega sellel matkal.
Pärast lõunal jõudsime siis Slovakkia turismilinna Popradisse. Enne kämpingusse minemist võtsime suuna Tatranska Lomnica mäele. Päris tippu me halva ilma tõttu tõstukiga sõita ei saanud, aga alustuseks kõlbas 1751m kah. Mäel vaatasime kuidas pilved tulevad ja lähevad ning kuidas mäe tipp mõne pilve seest vilksatab.
Enne pimedaks minekut käisime kiiresti läbi kohalikust "säästumarketist", kust osteti kohaliku odavat märjukest ja muud head hamba alla. Ja siis kämpima.
3. päev:
Terve öö sadas padukat - sellist ühtlast padukat ning helged hetkel olid alles hommikul. Kuna esimese plaani järgi oli just see päev mõeldud mäkke ronimiseks, siis selle plaani me tegime ümber ja läksime hoopis Tatralandia veeparki. 3 tundi ligunesime seal ning siis suundusime otsima internetikohvikut, sest üks reisikaaslane tegeles reisi ajal ka baka-tööde juhendamisega. Muidugi proovisime ära kohaliku köögi. Enamasti koosnes see kitsejuustust, kartuli-nagitsatest ja kapsast.
Õhtul läks pärast kella 8 kiiresti pimedaks. Seega pidime kiiresti otsima pärast hilist lõunasööki telkimiskoha. Leidsime. Asutasime end ühele mäenõlvale. Püstitasime oma 3 telki, sõime ning läksime magama.
4. päev:
Hommikune päike tõi nähtavale ka meie telkimisplatsilt avanenud vaate mägedele - vinge! Samuti avanes vaade sellele, mis meid ümbritses - ühelpool oli midagi varjendi sarnast, teiselpool natuke eemal mälestuskivi fašismi vastuvõidelnud kaptenitele. Saime ka teada, et olime end "parkinud" ühe matkaraja äärde, aga see meid ei morjendanud. Saime söödud, pestud, kotid pakitud ning järgmise kolme päeva ilmaprognoos oli palju lubav - päikseline.
Viisime auto valvega parklasse ning hakkasime mööda punast matkarada ronima mäe otsa. Palju oli neid matkajaid. Nägime ära ka kohustuslikud eestlased. Õhtuks jõudsimemäel oleva karjusehütini (ca ~2400m, aga päris kindel ei ole), kus oli ööbimisvõimalus. Seal oli ka vaatega kemps. Sellist vaadet mujalt ei leia. Õhtul valmistasime makarone ning teed (lisandiks oli stroh 80). Magama heitsime kõrtsitoa põrandale.
5. päev:
Hommikusöök oli meil hütis (sealne teetass meenutas väiksemat sorti supipotti) ning kaasavõetud kaerahelbepuder jäi ootama järgmist korda.
Kell 8 hakkasime taaskord üles ronima. Enne veel vaatasime kuidas poolakatest alpinistid läksid traksistatult mööda teist rada ... või õigemini mööda seda rada, kuhu meie oma suurte kottidega ei oleks läinud. Ning üldse tekkis küsimus - miks inimene tunneb vajadust nii kõrgele ronida?
Aga klõpsutasime kaasavõetud digikaameraid ning aina ronisime sinna tipu poole. Lõpuks jõudsimegi sinna. Kõige tipus oli piiripunkt ning hunnikus matkajaid. Mõned neist hüppasid muretult ühelt kivilt teisele ning meie vaatasime suurte silmadega hoides 10 küünega kivist kinni.
Aga siis sai see 2500 (Rysy mägi) ületatud ning alustasime allaminekut - Poola poolele. Esmalt ketid-ketid-ketid ning ülestulevad matkajad, keda lasime mööd ja kes meid mööda lasid. Seejärel enamvähem rada ja mõningased enam mitte funkavad põlved (minul neid lausa 2).
Ja lõpuks öö kämpingus kaubabussi põrandal.
6. päev:
2 tegelast meie seltskonnast läks autole Slovakkiasse järele, sest 2 meie seltskonnast polnud enam matkavõimelised ja 2 jäid meile seltsiks. Hängisime ja chillisime siis seal rahvuspargis ning lõpuks võtsime omad kotid ja veel 2 Slovakkiasse läinud tegelase kotid. Omad sammud suunasime rahvuspargi parklasse. Kus tegime süüa ja ootasime pimeduses mõmmit=P. Lõpuks tuli auto meieni ja saime minna kämpima normaalsetesse tingimustesse Slovakkiasse.
7. päev:
Hommikune dušš oli lausa õnnistus. Tore oli tunda end jälle puhtana. Hommikusöök söödud, asjad pakitud. Siis suundusime Budapesti poole. Mida lõuna poole me sõitsime, seda soojemaks läks. Maantee äärtes päevalillepõllud ja viinamarjaväljad.
Pärastlõunal jõudsime Budapesti. Jalutasime linna peal ja käisime restos õhtust söömas. Mustlane viiuliga meeleolu tõstmas ning oma teenitud raha välja nõudmas.
Hästi ilus linn. Sinna tahan tagasi.
Ööbisime kämpingus Budapestis.
8. päev:
Taas jäi üks pakk putru söömata, sest söömine oli kämpimisteenuse sees. Pakkisime asjad kokku, käivitasime mootori ning suundusime Egeri poole.
Ilus pisike linn, Egeri kindlus oma ajalooga, lõuna restoranis, veinikeldrid ning umbkeelsed ungarlased.
Pärast Egerit algas sõit kodu poole. Kuna olime plaaninud külastada veel Slovakkia ostukeskusi, siis läks ajaga napiks. Kell 8 pannakse seal ju kõik poed kinni. 5 minutit enne 8 leidsime ühe pisikese poe ja läksime šoppama. Müüjate näod olid suht ehmatunud, aga lõpuks oli neil naljakas.
Ja veel üks öö autos läbi Poola. Poola bensukates on ekstreemus - "WC"-s on see sama vana hea auk põrandas ning kui nöörist tõmmata, siis vesi peseb puhtaks terve põranda.
9.päev:
Poola, Leedu, Läti. Kusagil vahepeal üks hommikusöök. Ja siis pärast lõunal juba kodune Tartu. Pehme voodi on lausa õndsus.
Kes tahab Tatratesse puhkama minna - võin jagada kasulikku infot.
Ilgelt pikk sai see kirje nüüd, aga tegelt oleks veel pikem tulnud. Jätsin lihtsalt palju-palju kirjutamata. Kes tahab pikemalt teada, see kirjutagu.
Märksõnad puhkust iseloomustama on mäed, sõbrad, hommikune puder ... ja mäed.
Nimelt sai käidud avastamas Kõrg-Tatraid. Järgneb väike lühikirjeldus:
1. päev:
Kell 6 sõitsime välja Tartust Lõunakeskuse eest olevast parklast. Suund võeti Slovakkia poole. Abiks GPS ning ees ootas öine sõit läbi Poola.
2. päev:
Kuna ma eriti hästi autos magada ei saa, siis vaatasin varahommikuses Poolas kuidas päike küngaste vahelt tõusis ja siis pilvedesse kadus. Väga ilus oli ning sellel hetkel oli kahju, et ei olnud ühtegi fotoaparaati käepärast. Hommikusöögiks oli pitsa ja tee, mille ainuke lisand oli suhkur.
Poolas lõbustas meid ka sealne politseinik, kelle ainsaks huviks oli see, et kas kõik 6 vanderselli on eestlased. See oli ainuke kokkupuude politseinikega sellel matkal.
Pärast lõunal jõudsime siis Slovakkia turismilinna Popradisse. Enne kämpingusse minemist võtsime suuna Tatranska Lomnica mäele. Päris tippu me halva ilma tõttu tõstukiga sõita ei saanud, aga alustuseks kõlbas 1751m kah. Mäel vaatasime kuidas pilved tulevad ja lähevad ning kuidas mäe tipp mõne pilve seest vilksatab.
Enne pimedaks minekut käisime kiiresti läbi kohalikust "säästumarketist", kust osteti kohaliku odavat märjukest ja muud head hamba alla. Ja siis kämpima.
3. päev:
Terve öö sadas padukat - sellist ühtlast padukat ning helged hetkel olid alles hommikul. Kuna esimese plaani järgi oli just see päev mõeldud mäkke ronimiseks, siis selle plaani me tegime ümber ja läksime hoopis Tatralandia veeparki. 3 tundi ligunesime seal ning siis suundusime otsima internetikohvikut, sest üks reisikaaslane tegeles reisi ajal ka baka-tööde juhendamisega. Muidugi proovisime ära kohaliku köögi. Enamasti koosnes see kitsejuustust, kartuli-nagitsatest ja kapsast.
Õhtul läks pärast kella 8 kiiresti pimedaks. Seega pidime kiiresti otsima pärast hilist lõunasööki telkimiskoha. Leidsime. Asutasime end ühele mäenõlvale. Püstitasime oma 3 telki, sõime ning läksime magama.
4. päev:
Hommikune päike tõi nähtavale ka meie telkimisplatsilt avanenud vaate mägedele - vinge! Samuti avanes vaade sellele, mis meid ümbritses - ühelpool oli midagi varjendi sarnast, teiselpool natuke eemal mälestuskivi fašismi vastuvõidelnud kaptenitele. Saime ka teada, et olime end "parkinud" ühe matkaraja äärde, aga see meid ei morjendanud. Saime söödud, pestud, kotid pakitud ning järgmise kolme päeva ilmaprognoos oli palju lubav - päikseline.
Viisime auto valvega parklasse ning hakkasime mööda punast matkarada ronima mäe otsa. Palju oli neid matkajaid. Nägime ära ka kohustuslikud eestlased. Õhtuks jõudsimemäel oleva karjusehütini (ca ~2400m, aga päris kindel ei ole), kus oli ööbimisvõimalus. Seal oli ka vaatega kemps. Sellist vaadet mujalt ei leia. Õhtul valmistasime makarone ning teed (lisandiks oli stroh 80). Magama heitsime kõrtsitoa põrandale.
5. päev:
Hommikusöök oli meil hütis (sealne teetass meenutas väiksemat sorti supipotti) ning kaasavõetud kaerahelbepuder jäi ootama järgmist korda.
Kell 8 hakkasime taaskord üles ronima. Enne veel vaatasime kuidas poolakatest alpinistid läksid traksistatult mööda teist rada ... või õigemini mööda seda rada, kuhu meie oma suurte kottidega ei oleks läinud. Ning üldse tekkis küsimus - miks inimene tunneb vajadust nii kõrgele ronida?
Aga klõpsutasime kaasavõetud digikaameraid ning aina ronisime sinna tipu poole. Lõpuks jõudsimegi sinna. Kõige tipus oli piiripunkt ning hunnikus matkajaid. Mõned neist hüppasid muretult ühelt kivilt teisele ning meie vaatasime suurte silmadega hoides 10 küünega kivist kinni.
Aga siis sai see 2500 (Rysy mägi) ületatud ning alustasime allaminekut - Poola poolele. Esmalt ketid-ketid-ketid ning ülestulevad matkajad, keda lasime mööd ja kes meid mööda lasid. Seejärel enamvähem rada ja mõningased enam mitte funkavad põlved (minul neid lausa 2).
Ja lõpuks öö kämpingus kaubabussi põrandal.
6. päev:
2 tegelast meie seltskonnast läks autole Slovakkiasse järele, sest 2 meie seltskonnast polnud enam matkavõimelised ja 2 jäid meile seltsiks. Hängisime ja chillisime siis seal rahvuspargis ning lõpuks võtsime omad kotid ja veel 2 Slovakkiasse läinud tegelase kotid. Omad sammud suunasime rahvuspargi parklasse. Kus tegime süüa ja ootasime pimeduses mõmmit=P. Lõpuks tuli auto meieni ja saime minna kämpima normaalsetesse tingimustesse Slovakkiasse.
7. päev:
Hommikune dušš oli lausa õnnistus. Tore oli tunda end jälle puhtana. Hommikusöök söödud, asjad pakitud. Siis suundusime Budapesti poole. Mida lõuna poole me sõitsime, seda soojemaks läks. Maantee äärtes päevalillepõllud ja viinamarjaväljad.
Pärastlõunal jõudsime Budapesti. Jalutasime linna peal ja käisime restos õhtust söömas. Mustlane viiuliga meeleolu tõstmas ning oma teenitud raha välja nõudmas.
Hästi ilus linn. Sinna tahan tagasi.
Ööbisime kämpingus Budapestis.
8. päev:
Taas jäi üks pakk putru söömata, sest söömine oli kämpimisteenuse sees. Pakkisime asjad kokku, käivitasime mootori ning suundusime Egeri poole.
Ilus pisike linn, Egeri kindlus oma ajalooga, lõuna restoranis, veinikeldrid ning umbkeelsed ungarlased.
Pärast Egerit algas sõit kodu poole. Kuna olime plaaninud külastada veel Slovakkia ostukeskusi, siis läks ajaga napiks. Kell 8 pannakse seal ju kõik poed kinni. 5 minutit enne 8 leidsime ühe pisikese poe ja läksime šoppama. Müüjate näod olid suht ehmatunud, aga lõpuks oli neil naljakas.
Ja veel üks öö autos läbi Poola. Poola bensukates on ekstreemus - "WC"-s on see sama vana hea auk põrandas ning kui nöörist tõmmata, siis vesi peseb puhtaks terve põranda.
9.päev:
Poola, Leedu, Läti. Kusagil vahepeal üks hommikusöök. Ja siis pärast lõunal juba kodune Tartu. Pehme voodi on lausa õndsus.
Kes tahab Tatratesse puhkama minna - võin jagada kasulikku infot.
Ilgelt pikk sai see kirje nüüd, aga tegelt oleks veel pikem tulnud. Jätsin lihtsalt palju-palju kirjutamata. Kes tahab pikemalt teada, see kirjutagu.
esmaspäev, august 06, 2007
neljapäev, august 02, 2007
"... aina igasugu pudipadi õpetatakse meile koolis..."
Täna hommikul jahmatas mind uudis, et pedas haigutab riigieelarvelistel kohtadel tühjus noorte pedagoogide osas. Eks see tühjus haigutas juba rohkem kui 4 aastat tagasi. Eriline hämming oli mu jaoks see, et tühjus on tulevaste käsitöö ja kodunduse, tööõpetuse ning muusikaõpetajate osas. 4 aastat tagasi oli just üks võimalike edasiõppimise variante käsitöö ja kodunduse õpetaja erialal ja neile mõneteistkümnele riigieelarvelisele kohale käis jubedam võistlus. Kaks päeva sisseastumiskatseid ja tulemus - olin vist pingereas 15. või 16., vastu võeti eelarvelistele kohtadele 13. Minu selja taha jäi veel hunnik tüdrukuid. Muidugi olid eelisseisus need neiud, kes tulid kunstikallakuga koolist (Kopli, Tartu), sest katsetel oli vaja joonistada eriti rohkelt.
Tegelt ma pedasse sain sisse küll - see oli augusti kuus kui ma juba oli tipi öelnud, et jah ma tulen. Aga erialaks ei oleks olnud pedas käsitöö ja kodunduse õpetaja, matemaatikasse sain sisse. No sinna sai sisse igaljuhul ja sinna läksid üldjuhul need, kes mujale sisse ei saanud.
Kuid praegust palgasüsteemi vaadates eriti ei imestagi, et keegi pedagoogiks ei taha. Madal palk, puberteetikud, närvid läbi - see eriti ei meelita valima õpetaja elukutset. Ja keegi eriti ei pööra sellele õpetajatestaatusele - see ju kõige olulisem amet maamunal. Vanemad ei ole need, kes oleks valmis õpetama oma lastele bioloogiat, geograafiat või veel mõnda muud ainet, selleks on ikkagi õpetajad.
Mina olen tänulik neile õpetajatele, kes selle raske õpetamiskoorma endale võtsid ja sattusid, kui nii võib öelda, mind õpetama. Muidugi on neis pedagoogides eredamaid ja mitte nii eredaid tähti.
Erilisele kohale minu jaoks ja mu igavese austuse on pälvinud ajaloo ja filosoofia õpetaja Margus Pillau (hellitavalt ka Pillu), kes värskelt pedagoogiks saanuna asus ka kohe klassijuhatajaks - mulle. Muidugi noore ja rohelise õpetajana sai ta vist küll elu kõige hullema klassi, sest meie lokkav puberteet, mis ei kippun kaduma ka gümnaasiumi osas, oli parjalt närvesööv. Lendasid tahvlilapid, klassipäevikud ja ka tool oli vist üks lendavatest esemetest. Sellegi poolest oli Pillau poolt õpetatud asjad väärt. Kahjuks küll kipuvad juba ununema.
Järgmine koht minu silmis kuulub õpetaja Elle Penartile - keemia. Tema lakkamatu jutuvada, seigad elustenesest, anektoodid ja keemiavalemid segamini nagu puder ja kapsad ning muidugi see eriline naer, mis terve klassi naerma pani ka siis kui jutt ei olnud meie jaoks naljakas.
Õpetaja Raimund Pundi - siin oleks õige sõna respect, sest palju on neid õpetajaid, kes veel kõrges eas võtavad endale klassi. Õnneks muidugi meie klass oli vaikne, rahulik, paari vembuvennaga, aga siiski. Erksalt on meeles esimene tund 1. septembril õpetajaga. Tema jutt sügisesest kartulivõtust tundus esmalt anektoodina, mis järgmistel aastatel sai meie klassielu osaks.
Alatiseks jäävad ilmselt meelde õpetja Kalamees oma pikkade-pikkade moraaliloengutega meie eesti keele oskuse pihta, õpetaja Lens oma moraaliloengutega, kui me olime jälle midagi tema jaoks mittesobivat teinud, poiste kehaliseõps Siider, kes oma plätade ja kurgualla tõmmatud dressides tuli ja rääkis, et tüdrukute jalka on nagu kankaan. Ja muidugi veel hunnik teisi pedagooge, kellele siiani tahaks minna ütlema aitähh... kuigi leidub ka neid, keda ei taha meenutada.
Tegelt ma pedasse sain sisse küll - see oli augusti kuus kui ma juba oli tipi öelnud, et jah ma tulen. Aga erialaks ei oleks olnud pedas käsitöö ja kodunduse õpetaja, matemaatikasse sain sisse. No sinna sai sisse igaljuhul ja sinna läksid üldjuhul need, kes mujale sisse ei saanud.
Kuid praegust palgasüsteemi vaadates eriti ei imestagi, et keegi pedagoogiks ei taha. Madal palk, puberteetikud, närvid läbi - see eriti ei meelita valima õpetaja elukutset. Ja keegi eriti ei pööra sellele õpetajatestaatusele - see ju kõige olulisem amet maamunal. Vanemad ei ole need, kes oleks valmis õpetama oma lastele bioloogiat, geograafiat või veel mõnda muud ainet, selleks on ikkagi õpetajad.
Mina olen tänulik neile õpetajatele, kes selle raske õpetamiskoorma endale võtsid ja sattusid, kui nii võib öelda, mind õpetama. Muidugi on neis pedagoogides eredamaid ja mitte nii eredaid tähti.
Erilisele kohale minu jaoks ja mu igavese austuse on pälvinud ajaloo ja filosoofia õpetaja Margus Pillau (hellitavalt ka Pillu), kes värskelt pedagoogiks saanuna asus ka kohe klassijuhatajaks - mulle. Muidugi noore ja rohelise õpetajana sai ta vist küll elu kõige hullema klassi, sest meie lokkav puberteet, mis ei kippun kaduma ka gümnaasiumi osas, oli parjalt närvesööv. Lendasid tahvlilapid, klassipäevikud ja ka tool oli vist üks lendavatest esemetest. Sellegi poolest oli Pillau poolt õpetatud asjad väärt. Kahjuks küll kipuvad juba ununema.
Järgmine koht minu silmis kuulub õpetaja Elle Penartile - keemia. Tema lakkamatu jutuvada, seigad elustenesest, anektoodid ja keemiavalemid segamini nagu puder ja kapsad ning muidugi see eriline naer, mis terve klassi naerma pani ka siis kui jutt ei olnud meie jaoks naljakas.
Õpetaja Raimund Pundi - siin oleks õige sõna respect, sest palju on neid õpetajaid, kes veel kõrges eas võtavad endale klassi. Õnneks muidugi meie klass oli vaikne, rahulik, paari vembuvennaga, aga siiski. Erksalt on meeles esimene tund 1. septembril õpetajaga. Tema jutt sügisesest kartulivõtust tundus esmalt anektoodina, mis järgmistel aastatel sai meie klassielu osaks.
Alatiseks jäävad ilmselt meelde õpetja Kalamees oma pikkade-pikkade moraaliloengutega meie eesti keele oskuse pihta, õpetaja Lens oma moraaliloengutega, kui me olime jälle midagi tema jaoks mittesobivat teinud, poiste kehaliseõps Siider, kes oma plätade ja kurgualla tõmmatud dressides tuli ja rääkis, et tüdrukute jalka on nagu kankaan. Ja muidugi veel hunnik teisi pedagooge, kellele siiani tahaks minna ütlema aitähh... kuigi leidub ka neid, keda ei taha meenutada.
kolmapäev, august 01, 2007
You belong in Gryffindor! You are honest loyal, brave and true. Not that but your pretty smart too! Your in this House along with the Weasleys, Harry, Nevile, Fred and George, Lavender Brown, Ginny Weasley, Oliver Wood, Lee Jordan and Hermione. Your house was founded by Godric Gyffindor, and your colors are gold and red.....wear them proudly.
45831 other people got this result!
This quiz has been taken 81802 times.
54% of people had this result.
Which Hogwarts House Would You be Put in??
Tellimine:
Postitused (Atom)