Täna hommikul jahmatas mind uudis, et pedas haigutab riigieelarvelistel kohtadel tühjus noorte pedagoogide osas. Eks see tühjus haigutas juba rohkem kui 4 aastat tagasi. Eriline hämming oli mu jaoks see, et tühjus on tulevaste käsitöö ja kodunduse, tööõpetuse ning muusikaõpetajate osas. 4 aastat tagasi oli just üks võimalike edasiõppimise variante käsitöö ja kodunduse õpetaja erialal ja neile mõneteistkümnele riigieelarvelisele kohale käis jubedam võistlus. Kaks päeva sisseastumiskatseid ja tulemus - olin vist pingereas 15. või 16., vastu võeti eelarvelistele kohtadele 13. Minu selja taha jäi veel hunnik tüdrukuid. Muidugi olid eelisseisus need neiud, kes tulid kunstikallakuga koolist (Kopli, Tartu), sest katsetel oli vaja joonistada eriti rohkelt.
Tegelt ma pedasse sain sisse küll - see oli augusti kuus kui ma juba oli tipi öelnud, et jah ma tulen. Aga erialaks ei oleks olnud pedas käsitöö ja kodunduse õpetaja, matemaatikasse sain sisse. No sinna sai sisse igaljuhul ja sinna läksid üldjuhul need, kes mujale sisse ei saanud.
Kuid praegust palgasüsteemi vaadates eriti ei imestagi, et keegi pedagoogiks ei taha. Madal palk, puberteetikud, närvid läbi - see eriti ei meelita valima õpetaja elukutset. Ja keegi eriti ei pööra sellele õpetajatestaatusele - see ju kõige olulisem amet maamunal. Vanemad ei ole need, kes oleks valmis õpetama oma lastele bioloogiat, geograafiat või veel mõnda muud ainet, selleks on ikkagi õpetajad.
Mina olen tänulik neile õpetajatele, kes selle raske õpetamiskoorma endale võtsid ja sattusid, kui nii võib öelda, mind õpetama. Muidugi on neis pedagoogides eredamaid ja mitte nii eredaid tähti.
Erilisele kohale minu jaoks ja mu igavese austuse on pälvinud ajaloo ja filosoofia õpetaja Margus Pillau (hellitavalt ka Pillu), kes värskelt pedagoogiks saanuna asus ka kohe klassijuhatajaks - mulle. Muidugi noore ja rohelise õpetajana sai ta vist küll elu kõige hullema klassi, sest meie lokkav puberteet, mis ei kippun kaduma ka gümnaasiumi osas, oli parjalt närvesööv. Lendasid tahvlilapid, klassipäevikud ja ka tool oli vist üks lendavatest esemetest. Sellegi poolest oli Pillau poolt õpetatud asjad väärt. Kahjuks küll kipuvad juba ununema.
Järgmine koht minu silmis kuulub õpetaja Elle Penartile - keemia. Tema lakkamatu jutuvada, seigad elustenesest, anektoodid ja keemiavalemid segamini nagu puder ja kapsad ning muidugi see eriline naer, mis terve klassi naerma pani ka siis kui jutt ei olnud meie jaoks naljakas.
Õpetaja Raimund Pundi - siin oleks õige sõna respect, sest palju on neid õpetajaid, kes veel kõrges eas võtavad endale klassi. Õnneks muidugi meie klass oli vaikne, rahulik, paari vembuvennaga, aga siiski. Erksalt on meeles esimene tund 1. septembril õpetajaga. Tema jutt sügisesest kartulivõtust tundus esmalt anektoodina, mis järgmistel aastatel sai meie klassielu osaks.
Alatiseks jäävad ilmselt meelde õpetja Kalamees oma pikkade-pikkade moraaliloengutega meie eesti keele oskuse pihta, õpetaja Lens oma moraaliloengutega, kui me olime jälle midagi tema jaoks mittesobivat teinud, poiste kehaliseõps Siider, kes oma plätade ja kurgualla tõmmatud dressides tuli ja rääkis, et tüdrukute jalka on nagu kankaan. Ja muidugi veel hunnik teisi pedagooge, kellele siiani tahaks minna ütlema aitähh... kuigi leidub ka neid, keda ei taha meenutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar