Hoidistamine

Suures hoidistamise tuhinas olen jõudnud sinnamaale, et sobiva suurusega moosipurgid on otsa korral. Allesolevad on moosi jaoks liiga suured (3 L) või siis ootavad muud sisu (letšo ja kõrvits).

Ei kokka...

.... tänase päeva puhul siis. Kuigi tänases menüüs seisis loomaliha hautis. Loomaliha nagunii hetkel kodus pole. Isegi sügavkülmas mitte (hetkel on seal natuke lammast ja hakkliha ja natuke krevette). Aga kõike paremat mulle... vähemalt järgmiseks veerand sajandiks!

Riiulitäide köögis

Aga minu riiulit ehib (minu jaoks) uus kokaraamat - "Vanaemade kokaraamat" (pilt pärit siit). Maalähedase ja sooja välimusega raamat tõmbas mind lausa poes riiuli poole ning anus end ostma. Aga ega ma ikka põssat kartulikotis osta. Sirvisin raamatu ikka riiuli juures läbi enne. Lõpliku otsuse ostmise kasuks tõi kaerahelbe pätsikeste retsept. Olen ma ju otsinud seda õiget retsepti, mis mulle lapsepõlve nostalgia hinge tooks. Ning kodused retseptid on need kõige paremad. Kui nüüd kedagi tabab küsimus "Miks sa ostad kokaraamatuid kui netis kõik olemas on?", siis minult lihtsat vastust saada ei õnnestu. Pigem tuleb keeruline vastus "Lihtsalt hea on hoida käes midagi, mis sisaldab maitsvaid retsepte, ning kuidagi hea tunne on lehitseda raamatut ja mõelda järgmise nädala menüüd välja. Ja alati ei ole või ei viitsi seal netis nendel lingikestel klõpsida, mis avavad retsepti (heal juhul) koos pildiga - lihtsam on raamatul lehte keerata." - vot umbes sihuke oleks minu vastus.

Kuni senini olen menüüd koostanud "Pereköögi kokaraamatuga", siis nüüd on üks raamat juures. Ja kui nüüd veel aus olla, siis tegelt olen paaril korral netist nami-nami't ja Toidutare teenust kasutanud. Aga on ka õigustanud need korrad - leidudeks kamaküpsised (~200tk) ja riisi-ananassiwok (kuhu mina ikka lõigun tunduvalt rohkem sibulat sisse kui retseptis antud kogus).

See siin on muidugi väike valik tehtust - aga teinekord saab söök enne otsa kui pildile saab.

Kui nüüd teistlaadi riiulitäitest rääkida - vürtsid. Tartu turu üks toredamaid nurkasid on vürtsipoe nurk. Korra varem käisime seal juba vürtse ostmas - väljusime üsna mitme vürtsikotikesega. Täna käisin jälle ning väljusin taas mitme vürtsikotikesega. Müüja (vanem proua) lõi hinna kokku ja sidus õndsa näoga kotikesele sõlme peale ning lausus: "Terve kotikese täis vürtse!" :-) Ma vastasin: "Ega muud moodi hääd sööki saagi!" Aga eks nüüd tuleb nende vürtsidega süüa ka teha. A. eelmisel aastal toodud India vürtsid (masalad) pole veel otsa saanud, aga ega neid palju taha ka - parajalt teravad teised.

Aga ühe väikse sõrme andsin ma leivaküpsetamisse - juuretis külmkapis ootab juba järgmist korda.

Mis on valesti....

... selles menüüs?
Taibukatele au ja kiitus.

Hommikusöök: singi-paprika-juustukattega leivaviil
Lõuna: viineri-kartuliomlett
Õhtu: pannkoogid

Ahjus küpsetatud ribi

Kuna siin üks väikene tüüp nimega Kaarel võtab suure osa päevasest ajast, siis söögitegemine tuleb teha võimalikult lihtsaks.
Ehk siis, et ma ise ära ei unustaks ja mõni veel saaks köögis midagi head ja maitsvat valmistada, siis:

Ahjus küpsetatud ribi

Vaja:
ribi (võib ka kamaraga tükk olla)
Marinaad:
4 spl mett
4 spl sojat
maitseaineid vastavalt soovile (piprad, soolad, segud) - soola võib vähem panna, sest ka soja on soolane.

Segada kokku marinaad. Kuivatada paberiga ribid. Määrida ja mötserdada ribi tükk marinaadiga kokku ning asetada fooliumile. Ülejäänud marinaad kallata ribile. Pakkida liha fooliumisse ja jätta maitsestuma (mõni tund kuni ööpäev). Küpsetada ahjus 200 kraadi juures kuni valmis.

Head isu!

Oleks võinud pilti ka teha, aga see mõte tuli liiga hilja.

Pikkpoiss

Enne kui ma täitsa ära unustan kuidas ma tänase pikapoisi tegin:

400 g hakkliha
1 sibul
1 spl jahu
1 muna
1 hakitud sibul
3 tl mädarõigast - seda õige teravat!
1 spl hapukoort
parasjagu SantaMaria Steak and Chicken maitseaine segu

kokku segada ja siis 160 kraadi juures nii umbes tunnikeseks ahju.
Kõrvale lihata ühepajatoit ja njämm-njämm.
(Kaalikas keeta kõigepealt 15 minutit, siis lisada porgand ja keeta 10 minutit ning siis kartul ning keeta kuni kõik pehme. Vesi ära kallata ja gemüüse läbi segada.)

Seene-Mikude trall

Eks see inimlik ahnus ole ikka imelik küll - kahmab kõik kokku, aga pärast selle tarbimise ja tarbimisele eelneva tegevusega on hädas.
Sellele järeldusele jõudsime nädalavahetusel, kui laupäeval hilis-hilsiõhtuni metsast korjatud seeni puhastasime ja kupatasime. No aga kuidas sa ikka jätad seene sinna metsa kasvama, kui too oma kübarakesega lehvitab. Seeneussidele ja nälkjatele ka ei tahtnud jätta - nood olid nagunii kõik pilvikud ja puravikud ja punased kärbseseened omistanud. (Kärbseseente ja usside suhet ei tea, aga nälkjad olid neid küll purenud. Huvitav, kas nälkjatel hallukad ka tekkisid? Üks huvitav fakt on veel see, et põdra jaoks on punane kärbseseen palavikurohi.) Roheline kärbseseen oli muidugi ilus ja roheline kõiksugustest kahjustustest pääsenud. Minu nähtud kärbseseen oli muidugi rohelisem kui need, mis sellel pildil.
Aga lõpp-kokkuvõttes said kodus seened puhastatud-kupatatud-pakendatud-külmutatud ning kahtlased ning tundmatud ära visatud. Ja seda kõike pühapäeva õhtu lõpuks.

Saab sööki ja jooki ja priimat pannkooki...

Üleeile õhtul tegelesin ülla tegevusega - viskasi prahti minema. Nende seas sai läbi sorditud ka ajakirja "Oma Maitse" kõik numbrid, mis kodus riiulitel olid ning neist huvitavamad ja põnevamad ja lihtsamad retseptid välja rebitud. 2005. aasta septembrist kuni 2007. aasta detsembrini mahtusid muretult ära kõige suuremasse Tiimaris olevasse registrikausta. Selle aasta numbritele pean juba uue kausta otsima.
Üks tänuväärne soovitus neis ajakirjades ka leidus - ostke koju "Pereköögi kokaraamat". Ajakirjas kiideti seda taevani, aga ega see mul 2 kuud tagasi ometi meeles olnud seda raamatut ostes. Nüüd on minukord seda kokaraamatut kiita. Oma veidi soolasevõitu hinna on ta täiega ära teeninud ning retsepte on igale raskusastmele, maitsele ja soovile alates näksidest pannkokkide ja praadideni välja.
Iga retsepti juures on ka isuäratav pilt ning vaieldamatult on see üks mu lemmik raamatuid köögis.

Minu kokaraamat

Ei meeldi mulle see kui külmakapp korrast ära on, ei saa ju midagi püsivat osta või suuremat portsu sööki valmis teha.
Kuid mu pühapäevase kokasaavutuse tipuks on minu variant Chilli con Carnest.

500 g hakkliha
2 sibulat
2 küüslauguküünt
1 purk teravat Mehhiko kastet Salvesti toodangust
1 purk punaseid ube
natuke tomati pastat
2 dl vett
soola
pipart


Prae hakitud sibul, küüslauk ja hakkliha pannil. Maitsesta soola ja pipraga.
Lisa oad, terav kaste ja tomati pasta, vesi. Lase podiseda kuni valmimiseni. Lisada võib teravat piprasegu.

Koerakuudi lakke keeran pirni...

Nojah... mis teha kui köögitehnika veab alt. Eesotsas peaaegu uue külmkapiga. Nimelt hakkas külmkapp iseloomu näitama ja keeldus oma sisemust külmutamast. Tema tujutsemise hukka läks jäätis ja bojaari pelmeenid sügavkülmast ja mõningased asjad tavakülmast - suitsuvorst hakkas lausa rõvedalt haisema ja see hais jäi ka muudele asjadele külge. No ja et häid asju ära ei peaks viskama ja mu eelmisel nädalavahetusel hakituna sügavkülma pandud rabarberitest ikka asja saaks, meisterdasin koogi.
Retsepti leidsin Isetegijatest Janikaa blogist. Muidugi kasutasin seal otse külmakapist võetud toasooja võid kerge suitsuvorsti lõhnaga ja ega munadki paremini lõhnanud. Õnneks see tulemust ei mõjutanud ja 3 korda vähesema hapukoore ning küpsetuspulbrita tuli see lausa ülihea välja.
Pool kooki tõin täna Tallinnasse tööle ka kaasa, sest ma ei usu, et mu Kalli nii tubli on, et ise pool kooki ära sööb. Päris ilma ma teda koogist muidugi ei jätnud. Aga tööl ükshetk kook oli ja järgmisel ei olnud - nagu niuhti pisteti naha vahele ja ülemus tuli mainima, et igal päeval võiks olla mõni NII hea kook kontoris. Aga ega tema viimane polnud, kes seda ütlema tuli.
Külmakapi remondionu kõnet tuleb nüüd 2 nädalat oodata. Seni tuleb süüa teha ühe päeva kaupa ja seesugust, mis külma ei taha.
Ja nüüd veel pliit ka, mis stand-by olekus tarbib 100 korda rohkem kui tal kombeks oleks. Tore on see iseseisev elu, või mis?'
Aga tegel't on mu tuju täitsa normis.

Tali tuli tuisand teega....

Ja nii kauaks seda lund oligi=(, aga vähemalt ilm oli ilus ja sai natuke Emajõe ääres jalutada.

Ja siis ma tegin kaneelirulle ka. Retsept on SIIN.

Ning nüüd saime karulid sealihaga ahju ja hakkame ootama euruviiskude saadet.

veeretan, veeretan peakest

Eilne õhtu oli puhas näide sellest, mis juhtub kui kari naisi ühte kööki panna. Tegelt on selliseid õhtuid ja näiteid piisavalt olnud juba. Järjekorras on see vist nüüd juba kolmas. Köögi-söögi teemaks oli selkorral Hiina. Tarakane me ei söönud, samuti mitte usse ning veel jälgimad asjad jäävad ehk järgmisteks kordadeks. Piirdusime tagasihoidliku menüüga - kevadrullid värske salatiga, kana-munanuudli wok ja mangod kookoshelvestega. Kui siiani olid eelmiste õhtute retseptid enamvähem retsepti järgi tehtud, siis sel korral meie wok kaldus "natuke" kõrvale. Retsepti 20 komponenti asendus 4 komponendiga.
Kui nüüd peaks kirjutist uuesti alustama, siis võiks alustada nii: "Kui mina kohale jõudsin, oli Kadi juba kohal ning hekseldas paprikat."
Aga tegelt oli õhtu lahe. Hommikul veel mõtlesin, et ei joo alkoholi, sest neljapäeva õhtul olin siruli järjekordse migreenihooga ning eile andis veel kergelt tunda. Aga välja kukkus nii nagu alati - kokteilid made by Baari-Kadi.

Täna see päeva olen ka piinelnud selle peavalu käes. 2 400-st Ibumaxi ei võtnud peavalu ära (loomulikult ei võtnud ma neid korraga). Pisike, nii tunnine, jalutuskäik vihmas võttis küll suure peavalu ära, aga tuikab ikka. Nii et kui keegi kollektsioneerib selliste omadustega peavalu, siis andke teada. Annaks ära tasuta ning tagasi ei taha enam kunagi.

Volare ja cantare

Nüüd vist natuke aega makarone ei taha, kuigi itaallaste köök on täitsa hea. Aga nüüd püüdke aru saada, pärast tomatilehvikuid, salat Spagetti mozzarella't, vürtsikat tomati-lillkapsarooga, pastat sinihallitusjuustu kastmega ja puuviljateekreemi lihtsalt ei jõua.