Ilmast

Tormid muudkui tulevad ja lähevad. Ja küll on hea, et saime septembris maja suured ja logisevad ja kohati mädanenud aknad uute vastu vahetatud.

Detsember on siiani olnud päris soe, isegi rekordeid on purustatud. Ja mis peamine - pajuutud on akna taga silmailuks. :D

Pesapunumisest tuleb teateid peagi!

Olen endaga rahul..

... ja tegelikult tean seda ka ilma igasuguste testideta.

This Is My Life, Rated
Life:	7.5
Mind:	7.1
Body:	7.7
Spirit:	6.1
Friends/Family:	7.4
Love:	9.1
Finance:	5.3
Take the Rate My Life Quiz

Kuidas ajada eestlane kurjaks? - Näidake talle ungarlasest jalgpallikohtuniku.

Ja nii ongi :D

Google tõlkija on alati kõige usaldusväärsem ja abivalmim:

"Alati viin kõik asjad lõpuni" - "Vodka is always the end of all things"

Tähtedeseis pole praegusel perioodil ilmselt minu jaoks soodne.

Oktoober

... läks õige pisut aia taha. Eriti lõpp. 2 korda nädalase vahega end haiglast leida pole just meeldiv. Olgu, esimene kord oli teadlikult ja vajalik käik. Teine kord juba mitte nii vabatahtlikult ja tõdedes, et kiirabi tool on ikka sigalibe.

Natuke sügist minu aiast

2:1

Ma pole kohe päris kaua suurest rõõmust diivanilt püsti hüpanud. =D

Täiesti null

Ma tõesti ei saa aru kuidas üks lapse tegemata lõunauni võib minu tuju nulli ja isegi miinusesse ajada. :(

Vaatasin ja jäin rahule

Juba pikemat aega ootas vaatamisjärge film "Soul Kitchen". Vaatasin ja pärast filmli vaatamist tundsin, et see polnud maha visatud aeg, mis kulus vaatamisele

Kui tuju on seuke...

Vihm käib vist ringiga ümber Tartu. :( Lilledest on kahju. Neid ma ikka üritan pidevalt kasta. Muru kolletab. Aga selle kastmine on vist mõtetu katsumus.

Vihm, vihm tule külla!

Käisin arstil

Nina-kõrva-kurgu arst vaatab mu mandleid ja lausub: "Need mandlid pole enam koledad. Siin ei aita enam püssi- ega ussirohi, ainult nuga! Need mandlid on lausa väga koledad." Ja sedasi ma varsti nendest mandlitest lahti saan.

teen mis tahan

Mnjahhh... inimestel on ikka oma arvamus. Aga minu kõrvad hakkavad liikuma siis kui arvamus käib minu pihta. Lihtsalt puhtast uudishimust. Mitte sellepärast, et ma end kohe sellepärast muutma hakkan. ... Lihtsalt väike uitmõte pärast tänast killusadu. :D

kuumalaine

30 kraadi sooja - see ei ole minu tassike teed

kummitab

Kui naine armastab meest...

No ma arvan, et paljud teavad kuidas selle Kukerpillide laulu sõnad edasi lähevad. Kes ei tea, see lugegu SIIT. Miks ma sellise tühise märgi "maha panen" - lihtsalt selle pärast, et viimased hea mitu päeva on see laul tegemiste-toimetamiste juures kummitanud. Ja jõudsin ma järeldusele, et antud lugu on meeste egode upitamiseks kunagi ilmselt kirjutatud.

Kui naine armastab meest,
kõik tööd teeb ära ta eest.
Ta tassib puid ja peseb nõud,
remondib auto, lapsi koju toob.

No ilmselt ma olen imelik, aga ega naine ainult mehe pärast puid ei tassi ega nõusid pese. Naine tahab ise ka soojas toas ja puhtas köögis toimetada. Ja no kes teine ikka naisel toa soojaks kütab ja nõud ära peseb, kui mitte ta ise. Pigem teeb naine kõik asjad ise ära, sest kui ta peaks mehe takka ootama hakkama, siis ta jääbki ootama.

No aga tegelikult võib ju laulu enda täiesti õnnestunuks lugeda. Kuigi originaalis on laulu sisu hoopis miskit muud.

Juurdehindlus poodides

Eks ta ole ammuteada tõde, et meie kaubandusketid lisavad toote sisseostu hinnale kenakese protsendi. See protsent on päris kenake, kui arvestada täna endale soetatud trikood.

Kui poes näed endale vajalikku eset lausa jahmatavalt odavalt, siis ikka ostad selle endale. Nõnda minagi. 2 eurot ujumistrikoo eest on päris odav, kui nii saab öelda. Et pole ka kahju kui trikoo kaua ei kesta. Kodus hakkasin siis selle oranži sildi all olevaid teisi sildikesi uurima. Päris korralikult teineteise peale kleebitud, aga lahti ma nad kookisin. Trikoo oli lausa teist korda allahinnatud. Eelmine soodushind oli tõhus 8,65, vanas vääringus 135 krooni ja 34 senti. Pärast pisikest küünetööd jõudsin esialgse hinnani -13,88 euri (217,20 krooni). Nii et päris soodus ost siiski. Iseasi kaua need õmblused vastu peavad. Eelmine trikoo (~150 eek) hargnes mõnest kohast lahti pärast kolme kuud regulaarset (2 korda nädalas) kasutamist. Aga pidas tublisti vastu 9 kuud enne kui tagumik hõredaks kulus.

Loen, loen, loen

Koostasin endale kohustusliku lugemise nimekirja. Hetkel on seal 24 erinevat nimetust. huvitav, millal ma need küll loetud saan? :P Nojahh....ehk läheb nendega kiiremini kui praegult loetav Poirot' lühijuttude kogumik, mida olen lugenud varsti 1,5 aastat. :P Vahepeal tuleb veel aiatööde periood. Aga kuidagi ehk jõuab. Maailmaklassika ja eesti kirjandus - hea menüü tõotab olla. Ajakirjandust ma lähitulevikus kohe kindlasti mitte oma lugemisvarasse ei taha.

Pesa punumine

Ei, tuba ei ole veel valmis. Aga suurelt jaolt on pahteldamistööd nüüd lõppenud ja jätkata saab eriti suurejoonelise lihvimisaktsiooniga. Eriti suurejooneliselt saab olema tolmu. :P

Pahteldamistöid olen vaikselt minda toimetanud. Täpselt nii vaikselt nagu järeltulev põlv on lubanud toimetada. Mõnes kohas on nende pisikest abikätt ka näha. Eriti selle suurema tegelase abikätt. Ei saa ju tema kehvem olla ja pahteldamistöödest kõrvale jääda. Seega on mõnes mitte tarvilikus kohas ka pahtlit näha. :)

Jah, vaikselt hakkab kohale jõudmine vanemate öeldud tarkustera - aasta ja tuba. Aga no suurelt jaolt seisis meil tegemine ka akende taga. (Loll on see, kes vabandust ei leia - onja?)

Aga vahepeal tegelesin ma millegagi, mis ka lõpptulemuseni on jõudnud. Seda siis 99,9% ulatuses. Nimelt köögitoolid vajasid hädasti abikätt. Muidu oleks nad endale ilmselt ise "käe" külge pannud. Olid teised juba kulunud ja väsinud. Pärast igat toolil istumise korda võis tooli alt kokku pühkida poroloonitolmu. Tüütas nagu ära selline tegevus.

Toolid enne - üks juba lahti võetud, teisel jäljed pudru söömisest ja kolmandal jäljed munavalgevahust

Suurema tõuke toolide korda tegemiseks andis ema, kes kapist oli leidnud mööbliriide jupikese. Tema muidugist mõtles seda meie suuretoa tumbade peale, aga toolid olid vaja enne korda teha. Ja peaaegu täpselt oli seda riiet - 5 tooli ja veel ühe toolipõhja jagu.

Toolide korda tegemisel oli tööd palju. Kõige mustem töö oli vana riide maha võtmine. Katte kangas oli mõnel toolil lausa nii kulunud, et paistis õige hästi läbi. Toolipõhja poroloon oli kohati kuivanud ja rabe. Tooliseljatoe pehmenduseks pandud õhuke poroloon oli muundunud kleepuvaks punaseks kihiks. Selle põrandale kleepunud ebemeid leiab veel praegugi köögi põrandalt. Kõige lihtsam töö oli uue katteriide peale panemine. Eriti mõnus oli klambrilööjaga klambrite klõbistamine. Natuke sai ka käsitsi õmmeldud neid katteid. Seljatoe uue katte küljed sai lausa õmblusmasinaga kokku lastud. Kõige tüütum töö oli toolide värvimine. See oli lausa saaga. Mõnda tooli sai värvitud lausa mitu korda, sest parandustöid oli vaja teha ja parandustööde parandustöid korra ka. Lihtsalt avastasin, et esimesel värvimise korral on jäänud ühe tooli jala üks külg värvimata. Ja kui parandustöö oli kuivanud, siis avastasin, et see jalg oli endiselt värvimata. Tooli seljatoa raam vajas kohati natuke liivapaberitki.

Valmis nad lõpuks said.

Valmis!

Ja tervis läks...

Kui vaimu nüristab asjaolu, et väljas on veel kõrged lumehanged, siis olemist nüristab tervis. Mu kurgumandlid otsustasid, et nemad tahavad ka haiged olla. Ja seda otsustasid nad juba sügisel. Antibiootikume ei saa ka ju kasutada, saaks piinadele kiiremini lõpu peale tehtud. Aga eks aprilli lõpus selgub nende lõplik saatus.

Mul on Armuke.

Ta on mul pidevalt mõtetes, ta on tihti minuga koos nii bussis, rongis, autos.
Vanasti, kui tuli poe juures piima- ja kaubaautot oodata, ootasime koos. Ma varastan tema jaoks aega pere arvelt, mu mees on tema olemasolekuga leppinud.
Pere arvab, et parem olgu kodus Armuke, kui närvihaige ema. Teda võib näha mu magamistoas öökapil kükitamas (kui ta parasjagu mu voodis pole), elutoas diivanil lösutamas.
Vahel võtan ka eputamiseks sõbrannade juurde kaasa- las tunnevad kadedust, sest nendel pole...
Me pole nende pikkade aastate kestel riidu läinud, no vahel ikka naginaid juhtub, ka veidi armukadedust. Loodan siiralt, et ta ei jäta mind kunagi maha.
Mu Armuke on Kudumine!

Ma küll ei tea, kes selle tekstikese autor on, aga olgu ta taevani kiidetud ja ülistatud!

Ahjaa.... hetkel on mu suurim sõber klambrilööja ja värvipott.

Eatu? Veatu?

Kaunist emakeelepäeva! Päikselist pealekauba. :)

Taaskord, nagu ka eelmisel aastal, kirjutasin ma Vikerraadio e-etteütlust. Kõige suurem probleem tekkis mul lahtri "Vanus" täitmisel. Kulus mõnikond sekundit enne kui suutsin sinna õige numbri kirjutada. Selle mõttehetke valguses olen sunnitud tõdema, et ilmselgelt olen ma jõudnud ikka, kus vanus pole enam oluline. Ja need etteütluse vead. Nojahh... üks ääretult loll viga, mille ma kohe algusest tegin ja teadsin, et see tuleb ära parandada. Kas ma tegin seda? Loomulikult mitte. Ülejäänud vead kirjutan kokku- ja lahkukirjutamise raskesse kaenlasse. Kuigi 1 viga oli täpselt selline, mis ka saatejuhtidele peavalu tekitas. Sõna "mis tahes". Minu mõistus kirjutab selle kokku, aga tegelikult on hoopis lahku. Tegelikult oli täiesti lihtne etteütlus. Aga enne kirjutamist sigines ikka hinge ärevus ja hirm. "Mis õudus nüüd kokku on siis mõeldud?" See tuttav hirm kooliajast. Etteütluse koostajad ütlesid selle etteütluse olema küll keskmisest raskem. Aga enne etteütlust tehtud vihjed kirja koostamisele ja tsitaatsõnadele olid suuresti abiks. 5 minutit enne etteütluse kirjutamist sai selgeks tehtud mis on tsitaatsõna ja meeldetuletatud kirja kirjutamise reeglid.

Sõnavara täienes mul ka. "Jõrm" ja "fantasmagooria" olid mu jaoks leiud. Hiljem, uudissõnade saatest leidsin enda jaoks samuti uue sõna - "jõõrsõna".

Kas piinlik või hoopis koomiline?

Vaatasin eile "Valimisstuudiot" - ei teagi kas naerda selle üle või häbeneda silmad peast. Saate parim kild oli muidugi "Raha tuleb Jumala armust!". No ok, oli naljakas jah. Aga ülejäänud saade meenutas rohkemal ja vähemal määral klounide väljanäitust. Või vähemalt erakondade esindajad tegid ennast pahaaimamatult klouniks. Ma küll ei tea mille järgi neid esindajaid sinna valiti väitlema, aga üks on kindel - kui inimene pole endale teemat 150% selgeks mõelnud, siis ei saa ta sellel teemal väidelda. 149% pole ka piisav, sest see puudu olev 1% paistab kohe välja. Kui inimene endas kindel pole, siis ei ole ta oma seisukohti võimeline teistele selgeks tegema.

Nagu mul üks õppejõud meie rühmale seletas: "Esimesed 2 aastat ei saanud ma üldse aru mida ma tudengitele seletan. Tudengid ka ei saanud aru. Kolmandal aastal hakkasin juba aimama. Tudengid ei saanud endiselt aru. Neljandal sain juba ise aru ning tudengid hakkasid aimama." Praeguseks on noormees dotsendi staatuses ning loeb tublilt mitmendat aastat juba ainet ennast.

Rohenäplusest toas

Talv mulle meeldib. Ilus, valge, lumine, natuke pakaseline. Aga enam ei jaksa. Novembris tuli lumi maha ja jäi. Ja seda tuli aina juurde ja juurde. Detsember oli keskmisest külmem ning vürtsi lisasid Monica ja Scarlet oma lumetormidega. Hea et maja lumehange tagant välja paistab. Väiksemad majad lumehangedest nagunii välja ei paista. Jaanuar oli meeldivalt soe, kui nii saab öelda. Seda kuni veebruari 2 nädalani - saabus pakane 1 põhjapoolt ja pakane 2 Siberi kandist. Need pakased panid hetkeks lausa meie veetoru külmunud olekusse. Üsna virgutav oli hommikune lause "Vett pole ja toru on külmunud!". Radikas keldris toru soojendamas lahendas õnneks selle olukorra.

Aga see pakane võiks nüüd järele anda ja lasta kevadel tulla. Tahaks rohelust ja varvast murus. Tahaks muru niita ja näppupidi peenras surkida ning pärast küünealt musta nokkida. Aga kuna veel ei ole unistuste täitumiseks lootust, siis tuleb tubase arsenaliga leppida.

Uude koju kolides, ootasid meid ees mõned ilutaimed - alpikann, mingisugused palmilised ja mingit tüüpi sõnajalg. Palmiliste veevajadusele pole ma veel pihta saanud ja pealegi on neid nii mitu, et kole kohe. Õnneks nad ei ole suured. Ja veel elavad. Selle sõnajala elu õnnestus mul peaaegu lõpetada, aga hoolsa kastmise ja

süümepiinadele leevenduse lootmisega on sõnajalg veel elus. Kuigi vajab ümberistutamist ja hõrendamist. Aga alpikann. kohe kui

sisse saime kolitud hakkas alpikannike oma lehti kuivatama. Olin ma üsna mures juba, et kas ongi lõpp. Tuuseldasin natuke netis ja leidsin, et ei ole lõpp. Lill lihtsalt puhkab. Soovitati pott koos mugulaga lausa õue tõsta ning sügisel uude potti istutada. Tegingi sedasi. Ja sügisel hakkaski lehti ajama. Mina jäin aga õite ootele. Alpikann kui jõuluaegne lill peaks ju ometigi jõulude ajal õitsema, aga tutkit. Esimene õievars viskas pikkusi alles nüüd, kui väljas paugub pakane, mis takistab kevade tulekut. Õie värv siis roosakas. Esimene õis avanes eile. Ootasin küll intensiivsemat värvi, aga ju siis pole sedasi mõeldud.

Vanast kodust sai kaasa võetud A. lemmikud - jõulukaktused, 2 tükki. Nende peal olen ma eelnevalt oma kastmisoskusi teritanud. A. on muidugi kommenteerinud ja noominud ka, kui kogemata olen unustanud. (Ei ole ma suutnud isegi endale seatud iganädalasel kastmispäeval neid kasta. Kogemata olen unustanud. Siin peaks nüüd olema üks häbenev smaili.) Aga sel aastal ta õitseb. Hurraaa.... neist 1 ja mitte küll uhkelt, palju õisi korraga, aga see eest pikalt. Juba jõuludest saati ja praegult on viimane õis oma õitsemist lõpetamas. Kahjuks unustasin lugeda, et mitu õit sain kokku.

No ja mööda sai ka iga-aastane sõbrapäev. Mina pidasin meeles sel korral oma kõige paremat ja kallimat sõpra - iseennast. Ja kuna mulle tohutult meeldivad kevadlilled, siis ostsin endale priimula. Mis kõige toredam, ma saan selle kvadel, pärast öökülmasid aeda istutada. Ning soodsatel asjaoludel õitseb ta sellel aastal veel ja ka järgmisel kevadel saan aias tema ilu nautida.

Ning kõigelõpuks võtsin ma ette eksperimendi - sidrunipuu. Otsisin netist kuidas ja mis, ning jaanuari keskpaigas suskasin seemne mulda. Ma juba olin valmis eksperimenti lõpetama, aga 4 päeva tagasi märkasin potis rohelist tärkavat Ilu. Nüüd ostsin poest ka väetist kasvavale sidrunipuule ja nüüd jääb ainult oodata.

Pealegi peaks õigepea potti pistma paprika, pipra ja mõne tomatikese seemne ning asuma taas eksperimenteerimise laineile.

Aga Zara?

Lõpetasin just raamatu, mille panin sügisel (oktoobri alguses) raamatukogus lugemisjärjekorda. Nädal tagasi jõudis sabaots siis minuni - Sofi Oksanen "Puhastus". Tõeliselt haarav raamat, lihtsalt ja selgelt kirjutatud ning väga kerge lugeda. Olgugi, et teema nii kerge polnud. Aga ma tahaks teada kuidas see lugu edasi läheb. Aliide lugu lõppes, aga Zara oma mitte.

Raamat ise pani mõtlema oma suguvõsa ajaloo peale. Kes põgenes sõja eel ja ajal välismaale, kes viidi vangilaagritesse. Kes sinna jäi ja kes tagasi jaksas tulla. Vanaema jutud, kuigi ta neid palju heietanud pole, tema kodutalust enne ja pärast Vene ja Saksa vägede ründejoone liikumisel. Sellest kuidas nad perega metsa põgenesid kui väed tulid. Peaks veel uurima selle aja kohta, aga kuidas asjale läheneda täpselt ei teagi. Teise vanaema käest peaks ka uurima, et mis ja kus. Tema 100% Tallinna tüdruk. Tema on poetanud killukesi ainult söögi poole pealt kui uurisin kaerahelbepätsikeste kohta. "Ega meil sõja ajal väga hapukoort polnud saada! Seega unusta hapukoore kasutamine kohe ära." Ja nõnda sain lõpuks valmis nostalgilised kaerahelbepätsikud, mida vanaema mulle 20 ja rohkem aastat tagasi valmistas.

Nõme-nõme-nõme

Minu rubriik "viu-viu-viu".

Mulle lihtsalt ei meeldi kõik need toimingud, mida toimetatakse suus või suu kaudu. Ehk siis hambaarstil käik mulle ei meeldi. Hambaarst võib olla küll ilus-tark-osav, laulda hästi ning olla tubli kaaslane, siiski ta jääb HaMBAARSTIKS kui ta tööruumi astun. Ja nüüd, pärast korduvaid kurguvalusid, sai mindud tänu SuurePoisi rotaviiruse põdemisele perearstile, lahkusin sealt saatelehega mandliopi konsultatsioonile. Ehk siis lisaks hambaarstile on olemas siin maamunal veel mõni arst, keda ma ei salli. :( Õnneks see vast ainult ühekordne visiit ja uusi mandleid vanade asemele ei pidavat ka kasvama. Elab üle.... vast!

Maru ja aknad

Eile öösel käis korduvalt peast läbi mõte "Egas tuul nüüd maja paigast ära nihuta?" Sellist tuult pole me siin majas veel tunda saanud. Suured aknad nagisevad niigi, aga hommikul puhus tuul magamistoa seesmise avatava akna lahti. Välimine aken, kusjuures, oli ilusti kinni. Ainuke häda on see, et raam on veidi kiiva kiskunud aja jooksul ja õhk pääseb LIIGA vabalt liikuma.

Aknad. Pole veel saabunud. Pidid saabuma eelmisel nädalal, aga ettenägematute asjaolude (nagu näiteks pühad detsembris) nihkus tähtaeg 2-3 nädalat edasi. Ehk siis peaks nüüd algaval nädalal või järgmisel nädalal toale aknad ette saama. Siis saab remondiga edasi toimetada. Seni peaks üritama natuke seal toas pahteldada. Aga see õnnestub juhul kui kaks tegelinskit suudavad ühiselt korraliku lõunatudu teha.

Ja üldse akna teemasse tagasi tulles, peaks suured aknad kiires korras ära vahetama. Õhuliikumine nende kaudu on ikka meeletu. Suurema tuule korral on toa soe üsna kiiresti majast välja puhutud. Detsembrikuise küttearve saame ehk kirjutada rekordite raamatusse ja rohkem NII ilusaid numbreid ei pea kogema. Jaanuari kuu põhjal võib öelda, et pliidiga kütmine ja manuaalne automaatse keskkütte kontrollimine tuli tunduvalt odavam. Kuigi jaanuar oli ikka natuke soojem ka. Detsember oma kahe legendaarse tormi, Monika ja Scarletiga on ka ilmselt jäädavalt meeles.

Nii et kui aknad ees, siis hakkavad ehk asjad ka natuke kiiremini liikuma. Ainuke miinus on asja juures see, et ööpäevas on vähe tunde ja ei jõua kõike soovitut ja planeeritut ära teha nii käbedalt kui vaja.