See terrible tuu

Mnjahh... sellele kolmele punktile järgnes algselt pikk jutustus meie tänasest seiklusest poisiga. Aga ma kustutasin selle. Miks? Enda pärast.

Siiani olen kaasa noogutanud kõigile, kes räägivad kui valesti teevad emad kui nad lapsi avalikus kohas sigaduste sooritamise ajal vaikselt kuid siiski nõudvalt noomivad ja korrale kutsuvad. Aga mida nad siis tegema peavad? Karjuma üle poe, tänava või bussi: "Kui sa kohe ei lõpeta, siis kütan su taguotsa punaseks!"? Vaevalt ka see midagi muudaks. Pealegi, juba niigi ema peale pahasti vaatavate inimeste hulk vaataks veel halvemini, rääkimata veel mõtetest.

Või on siis parem pilt mööda mitte just tühja bussi last ja ennast edasi-tagasi jooksutav ema, kelle jõuvarud on niigi otsas, rääkimata siis poekotist käeotsas ja pikale veninud tööpäevast. Sellele lisandub kindlasti kaassõitjate etteheitevad pilgud "no mida te saalite?", "kas te tõesti ühe koha peal ei saa lapsega oldud?". Veel hullem emale kui keegi kaassõitjatest julgeb oma pilgu taha peitnud mõttekese välja öelda. Ja kordi hullem sellele kaassõitjale kui ema on tugevama närvikavaga ja (pehmelt öeldes) ütleb vastu ka.

Üks hetk on ju ka ema (miks ka mitte isa) väsinud ja tahab koju. Kaua ta ikka jaksab ja jõuab last keelata ja noomida ja korrale kutsuda. Isegi kui kodus on laps kukununnu ja rahulik, siis mitte kunagi ei saa ennustada käitumist mõnes avalikus kohas. Eriti just selle "kohutava kahese" eas lapse korral.

Ohjahh... parem lõpetan selle heietuse enne, kui endalgi järg käest kaob. Hea kui ma isegi selle kirjutise mõttest aru saan. Mõtteid, teooriaid, küsimusi endalegi liiga palju. Igastahes, järgmine kord bussiga sõites ei hakka mina enam ühtegi lärmavat last noomivat ema mõttes hurjutama. Veel vähem etteheitma tema kasvatusmeetodeid. (Ok, laialt levinud vabakasvatuse pooldaja ma pole ning üleilma levivat nätsu emale pähe "kukutamise" juttu ma naudin.) Aga ega vist enne nendele mõtetele ei tule kui pole ise sellist olukorda kogenud.

"Meie" ja "meie"

Eks inimesed ole erinevad ja omavad erinevaid arvamusi. Seda just teemal "Miks väikelapsega emad "meietavad"?" Mina olen ka seda tüüpi inimene, kes kipub meietama. Aga see kestab teatud vanuseni. Päris pisikestega tegeledes ollakse ju nagunii käest-jalust lapse tegemistega seotud. Need tegemised on ju täiesti igapäevased. Mõneti kõlavad küll kentsakalt, aga neis ei ole ju miskit valesti.

Me sööme - vastsündinu ju ei söö veel ise, eriti kui põhitoiduks on rinnapiim.

Meil on kaka püksis! - Ok, ääretult veider ütlus. Aga no paratamatult on ema (või siis isa) sellega seotud. Imikul on keeruline oma peput pesta, rääkimata siis mähkme vahetamisest.

Meil on palavikupoisid külas/Me oleme haiged. - no, mul küll pole südant jätte pisikest üksinda palavikuga maadlema. Eriti kui palavik on ebanormaalselt kõrge.

jne

Need on ju need tegemised, millega ollakse nagunii seotud. Ka mõtetes. Alates hetkest, kui laps hakkab ka iseseisvalt tegutsema, hakkavad need "meied" vähehaaval kaduma. Isegi kui mähkmeiga vaatamata vanemate püüdlustele ei taha lõppeda, kaob ka see kuigi püksi tegemise teema kestab edasi. Seda võib vist seletada sellega, et emme-issi jaoks on laps juba piisavalt suur, et potil käia.

Aga tulevad asemele ka uued "meied". "Meie joonistame.", "Meie jalutame." jne. Seda siis ilmselt algava puberteedieani, kus teismeline leiab, et vanemad on ajast ja arust ning elust-olust ei tea nad tuhkagi. Aga selle kohta oskan kirjutada ilmselt nii umbes 15 aasta pärast. :)

Mida ma ei kannata? Seda kui lapsevanem (enamasti ema) kanaematseb - st. arvab, et laps ei saa ilma temata hakkama. Eriti kui laps on juba lasteaiaeas (3-aastane).

Niiihhh... sain ära kirjutatud. Kui keegi jälle mu "meietamise" kallal nokib, siis saan ta sellele postitusele suunata.

Ise tehtud, hästi tehtud!

Eile tõdesin üle pika aja tõsiasja "ise tehtud, hästi tehtud!" Ei saa ikka jääda lootma teiste tegutsemisele ja mälule. Järgmine kord olen targem. Vähemalt sai suurem osa tuttavatest, keda muidu ei jõua Tallinnas olles külastada, ära nähtud.
Head pühade lõppu ka siis! Poisiga teostasimeme hommikul tema esimese munade värvimise aktsiooni.

Plirts, plärts, kohe läbi on märts!

Lõpuks hakkab see paks lumekiht hääbuma. Õigemini on enamus juba hääbunud. Märtsi lõpus Inglismaale mõneks päevaks lahkudes, jäi Eesti paksu lumekihiga maha. Lätipiirist alates kattis maapinda tunduvalt õhem lumekiht - justkui oleks teise kliimavöötmesse jõudnud. Riias olid alles ainult vähesed lumevallid. Inglismaal haljendasid põllud roheliselt. ... Jah, sai reisul käidud. Soojus, rohelus, karjuvad linnud ja palju nartsisse ning otse loomulikult inglaste viisakus, soojem variant sellest.
Üsna mitmed asjad panid mind selles riigis hämmastama - Londonis nähtud mitte valgete inimeste hulk, õhukeselt riietatud ja mütsivabad iminud(nende seas ka alla kuu vanused), palja säärsed koolijütsid.. no ja kui ma veel viitsiks mõelda, siis leiaks sellesse loetellu veel mõned "hämmastused".
Positiivsel mõõdupuul jäid meelde (kauaks ajaks) - üliemotsionaalne kontsert meeskooriga, host'id (60 aastat abielus olnud vanapaar, mees küll kehva kõrvakuulmisega, aga see-eest oma pisikese autoga sõidab nagu Schumacher; teada saime ka fakti, et muidu ta käib proovides jalgrattaga -vanust 86 eluaastat!), sõbralikud inglased ja hea õlu.
No ja see lennukisõit. Peaks mainima, et see oli esimest korda lennukiga sõita. Ega ma eriti ei fänna lennukeid. Endiselt meeldib mulle transport, mis liigub mööda maismaad. Tundub kuidagi turvalisem minu jaoks. Iseenesest polnud väga vigagi lennukiga lennata - kui kuidagit muudmoodi ei saa, siis suudan lennukisse järgmisel korral istuda küll.

Poiss resideerus sel ajal natuke Tallinnas vanaema-vanaisa ja tädide valvsa pilgu all. Viimastel päevadel issiku ja Tartu vanaema hoolitseva "käpa" all. Poiss oli õnneks rahulik ja leplik - kartsin ma ju hullemat. Isegi taas minuga koos olles, polnud väga viga. Ainult suureks süleloomaks oli vahepeal muutunud. Vanaisa poolt õpetatud üksikud "tobedused" käisid ka asja juurde. :D Hullem jäi vist ära ka selle pärast, et rinnalapse staatus sai kuu enne reisi täitsa ära lõpetatud. Pärast seda on poiss öösiti ka palju rahulikumalt maganud. Kui nüüd ainult need hambad selle lapse piinamise (palavik, lahtine kõht, jaurapaura) ära lõpetaks.

Lapsevanema raske amet

Karm reaalsus - viimati magasin tere öö normaalselt enne sünnitust. Selle tulemuseni jõudsin kui poisiga öö haiglas veetsin. Larüngiit. Iga tunni tagant poissi aurutada. Ja sedasi jõudsingi järgmisesse päeva - lõdisedes, iiveldades ja mõeldes, et miks sünnitusmajast koos lapsega kasutusjuhendit koos lastearsti diplomiga kaasa ei anta. Miks lõdisedes ja iiveldades? Palat oli külm. Oli lausa kuulda kuidas aknast külma õhku puhus. Varbad külmetasid ning vahelduva eduga tiirlesid mõtted villaste sokkide poole. Vahepeal tõstsin poisi endale kaissu, et soojem oleks. Magada ju nagunii ei saanud. Iga väiksem piuks ja "köh" voodist pani pead pöörama ning kuulama, et kust helid tulid. Muremõtted. Kella nelja ajal lisandus külmetamisele iiveldus - viimane arvestatav söögikord oli ju umbes 12 tundi tagasi. Õhtul koju jõudes ei jõudnud ju ahjukana ega riisi süüa. Need said vahetult enne haiglasse sõitmist valmis. Mõtlesin küpsistele köögikapis. Õnneks meendusid jope taskus olnud salminaagi kommid. Vähemalt iiveldus kadus.
Nüüd on vähemalt poiss kodus ja hingab normaalselt ja mina olen natuke und saanud.
36 tundi magamata mõjus mälule halvasti - ei meenunud enam ükski sõnad, rääkimata võõrsõnadest, mida haiglas sai kuuldud mitmeid.