Lõpuks hakkab see paks lumekiht hääbuma. Õigemini on enamus juba hääbunud. Märtsi lõpus Inglismaale mõneks päevaks lahkudes, jäi Eesti paksu lumekihiga maha. Lätipiirist alates kattis maapinda tunduvalt õhem lumekiht - justkui oleks teise kliimavöötmesse jõudnud. Riias olid alles ainult vähesed lumevallid. Inglismaal haljendasid põllud roheliselt. ... Jah, sai reisul käidud. Soojus, rohelus, karjuvad linnud ja palju nartsisse ning otse loomulikult inglaste viisakus, soojem variant sellest.
Üsna mitmed asjad panid mind selles riigis hämmastama - Londonis nähtud mitte valgete inimeste hulk, õhukeselt riietatud ja mütsivabad iminud(nende seas ka alla kuu vanused), palja säärsed koolijütsid.. no ja kui ma veel viitsiks mõelda, siis leiaks sellesse loetellu veel mõned "hämmastused".
Positiivsel mõõdupuul jäid meelde (kauaks ajaks) - üliemotsionaalne kontsert meeskooriga, host'id (60 aastat abielus olnud vanapaar, mees küll kehva kõrvakuulmisega, aga see-eest oma pisikese autoga sõidab nagu Schumacher; teada saime ka fakti, et muidu ta käib proovides jalgrattaga -vanust 86 eluaastat!), sõbralikud inglased ja hea õlu.
No ja see lennukisõit. Peaks mainima, et see oli esimest korda lennukiga sõita. Ega ma eriti ei fänna lennukeid. Endiselt meeldib mulle transport, mis liigub mööda maismaad. Tundub kuidagi turvalisem minu jaoks. Iseenesest polnud väga vigagi lennukiga lennata - kui kuidagit muudmoodi ei saa, siis suudan lennukisse järgmisel korral istuda küll.
Poiss resideerus sel ajal natuke Tallinnas vanaema-vanaisa ja tädide valvsa pilgu all. Viimastel päevadel issiku ja Tartu vanaema hoolitseva "käpa" all. Poiss oli õnneks rahulik ja leplik - kartsin ma ju hullemat. Isegi taas minuga koos olles, polnud väga viga. Ainult suureks süleloomaks oli vahepeal muutunud. Vanaisa poolt õpetatud üksikud "tobedused" käisid ka asja juurde. :D Hullem jäi vist ära ka selle pärast, et rinnalapse staatus sai kuu enne reisi täitsa ära lõpetatud. Pärast seda on poiss öösiti ka palju rahulikumalt maganud. Kui nüüd ainult need hambad selle lapse piinamise (palavik, lahtine kõht, jaurapaura) ära lõpetaks.
Üsna mitmed asjad panid mind selles riigis hämmastama - Londonis nähtud mitte valgete inimeste hulk, õhukeselt riietatud ja mütsivabad iminud(nende seas ka alla kuu vanused), palja säärsed koolijütsid.. no ja kui ma veel viitsiks mõelda, siis leiaks sellesse loetellu veel mõned "hämmastused".
Positiivsel mõõdupuul jäid meelde (kauaks ajaks) - üliemotsionaalne kontsert meeskooriga, host'id (60 aastat abielus olnud vanapaar, mees küll kehva kõrvakuulmisega, aga see-eest oma pisikese autoga sõidab nagu Schumacher; teada saime ka fakti, et muidu ta käib proovides jalgrattaga -vanust 86 eluaastat!), sõbralikud inglased ja hea õlu.
No ja see lennukisõit. Peaks mainima, et see oli esimest korda lennukiga sõita. Ega ma eriti ei fänna lennukeid. Endiselt meeldib mulle transport, mis liigub mööda maismaad. Tundub kuidagi turvalisem minu jaoks. Iseenesest polnud väga vigagi lennukiga lennata - kui kuidagit muudmoodi ei saa, siis suudan lennukisse järgmisel korral istuda küll.
Poiss resideerus sel ajal natuke Tallinnas vanaema-vanaisa ja tädide valvsa pilgu all. Viimastel päevadel issiku ja Tartu vanaema hoolitseva "käpa" all. Poiss oli õnneks rahulik ja leplik - kartsin ma ju hullemat. Isegi taas minuga koos olles, polnud väga viga. Ainult suureks süleloomaks oli vahepeal muutunud. Vanaisa poolt õpetatud üksikud "tobedused" käisid ka asja juurde. :D Hullem jäi vist ära ka selle pärast, et rinnalapse staatus sai kuu enne reisi täitsa ära lõpetatud. Pärast seda on poiss öösiti ka palju rahulikumalt maganud. Kui nüüd ainult need hambad selle lapse piinamise (palavik, lahtine kõht, jaurapaura) ära lõpetaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar