Ajaloolisuse huvides...

... tuleb vist siia ikka ära märkida, et eile sada selle aasta esimest (minu akna taga registreeritud) vihma. Siiani oli ju ainult lund ja lörtsi sadanud. No ja kui päris aus olla, siis öösel tuli ka natuke lörtsi ollust taevast alla. Talvetaadil võiks nüüd lumekott lõpuks tühjaks saada. Varsti ju aprill.
Ajalooline fakt number 2 - Ülemiste järvele hädamaandus lennuk.

Need faktid on siia puhtalt selle pärast ära märgitud, et 10 aasta pärast (kui blogimine veel au sees on), saab vaadata, et mis toimus ja kuda oli.

Nunnu!

Poleks osanud arvatagi, et mõni siilipoeg oma suurte kõrvade ja päntadega võib nii armas olla. (a)

Pildid

Peaks kirjutama...

..., aga ei viitsi. Muidu kirjutaks küll, sest emotsioone, mille ajel kirjutada on. Mõni nendest emotsioonidest on nii pinev, et mul pärast võibolla raske rahuneda ning veel raskem magama jääda.
Samas võiks ju rääkida lemmiklaulu valimisest või siis erovisioonist või siis poliitikast (masu ja igasugused valimised ju praegu väga aktuaalsed, samamoodi vastastikkused ärapanemised).
Aga kui aus olla, siis ma mõnikord ikka kirjutan ka - seda Kaarli blogisse. Sinna ju hea kirjutada, et mis tehtud sai ja kes külas käis ja kus käidud sai. Pärast hakka veel meenutama või kaotsi läinud paprite pealt numbreid taga ajama.

Ja kui nüüd päris aus olla, siis SUVI annab vaikselt endast märku. Toomingad õitsevad (õitsesid juba 2 nädalat tagasi), sama saatus on ka kirssidel (mis juba lõpetavad õitsemist). Õunapuud ja sirelid alustavad õitsemist. Pääsukesed tiirutavad ja "piiri-pääritavad" taeva all ning mis kõige tähtsam - õhus on tunda lehtede ja õite lõhna. See teebki selle hiliskevade nii mõnusaks. Isegi hommikune vihm ei peletanud õue pori sisse tatsama minekut mõtteist (kuigi eile peletas küll).

Kevad, jah kevad!

Et siis istumis- ja puhkekoht Emajõe ääres ära uputatud? Ei. Pigem tahtsid kajakad ja pardid seal ka veidi sulistada ning okupeerisidki koostöös jõega selle kõnnitee koos pinkidega.
Kuid kui nüüd veidi mõelda, siis Emajõgi näeb praegu täitsa jõe moodi välja - ei ole ainult nire nagu mul üks tavatses öelda.



Aga kalameestele selline päikseline kevad ilm täitsa tundub sobivat - õngitsevad teised rohkearvuliselt Atlantise ees ning veel mujalgi. Igatahes nende kokku loendamine läheb jalutamise käigus sassi.

Plirts-plärts käes on märts

Ja kohe on läbi ka see kuu.
Kalendri järgi on käes kevad, mis mõnikord aknast välja vaadates peitu poeb. Küll on peidu paikadeks valged pilvetuustid või siis hoopis sajupilved, mis pillavad ülevalt alla kas vihma või lörtsi. Kuid iga päev aina rohkem aknast sisse piiluv päike tõstab tuju ja kuivatab teid. Nii mõnus on lükata vankrit mööda kuiva ja lumevaba teed. (Kui nüüd linnavõim ja kojamehed selle libedusetõrjeks maha puistatud graniidiklibu ka kokku pühkiks.) Emajõe ääres oli kevadet juba üsna mitu nädalat tagasi näha - jõgi oli jäävaba ning aerutajad tegid trenni, pardid ujusid ning püüdsid jalutajate pilke kui ka toidupalukesi, mida jalutajad neile viskasid. Partide seas sebisid ka tuvid ja mõned nahhaalsed varblased, kes endast suuremad saiatükikesi teiste eest ära pätsasid.
Kevad ei ole mitte ainult õues vaid ka telekanalites. Algasid ju kevadhooaja saated ja telesarjade uued hooajad. Eriti suurelt võttis (ja võtab ka hetkel) ette tv3 saatega "Eesti otsib lemmiklaulu" (superstaare vist ikka igal hooajal toota ei ole võimalik). Kontserdina on see saade täitsa vaadatav, sest ometigi on igati väärt laulud ju esitamisel (suurepärase Akadeemia valitud ikkagi). Kuid lemmiklaulu valimine on sama suhteline kui iga inimese maitse eelistuse üle vaidlemine (lihtsamalt öeldes - maitse üle ei vaielda). Esimene saade tõi lavale meeldivaid üllatusi - Henri Laks "Tule kui leebe tuul" esitusega ja Tanel Padar oma padarlikul viisil esitamas laulu "Aita mööda saata öö". Kui Laks laulma hakkas, siis meenus mulle rohkem aastate tagune Eurolaulu eesti voor, kus ta oli veel noor ja sale. Hetke pilt näitas aga, et aeg teeb oma töö - ka artistidega (tundub, et see ei kehti Marju Läniku kohta, kes näeb praegu välja samasugune kui 20 aastat tagasi). Laksi hallid juuksed ja tagasihoidlik ning lihtne lava out fit tundusid üleslöödud Maarja-Liisi, Läniku ja Heidi Tamme vahel kuidagi kodune ja hingelähedane. Kuigi Laks oli oma esituses kunagise sära kaotanud, polnud väga vigagi, ning laul oma väärtust ei kaotanud. Tegel't ei kaotanud ükski selles saates esitatud laul oma väärtust. Küsitav oli muidugi Termika "Juulikuu lume" asukoht selles kategoorias. See pigem rokilik lugu. Kui termika lugudest valida, siis ehk oleks omakoht olnud seal Evelin Samueliga esitatud duetil "Kaitseta". Aga see on jällegi minu arvamus. Kahjuks on praeguseks hetkeks tv3 lehelt võetud akadeemiale esitatud laulude nimekiri maha võetud (oleks pidanud endale selle ära ikka kopima).
Kui muudest muusika saadetest rääkida, siis ega neid eriti ei ole. Ainsa jälgitavana hoian pilku peal sakslaste superstaari otsinguil - Tirtsikas võiks muidugi ka oma sulekest sellel teemal keerutada (nagu eelmisel 2 hooajal), aga tal vist suuremat sorti kevad väsimus peal.

Aga ma olen rumalam kui 5b

Vähemalt pärast viimast saadet, kus küsiti kas siilil on saba, olin ma kodus sunnitud õlgu kehitama ja tunnistama, et ma seda ei tea.
Aga http://et.wikipedia.org/wiki/Siil annab õige vastuse.

Seene-Mikude trall

Eks see inimlik ahnus ole ikka imelik küll - kahmab kõik kokku, aga pärast selle tarbimise ja tarbimisele eelneva tegevusega on hädas.
Sellele järeldusele jõudsime nädalavahetusel, kui laupäeval hilis-hilsiõhtuni metsast korjatud seeni puhastasime ja kupatasime. No aga kuidas sa ikka jätad seene sinna metsa kasvama, kui too oma kübarakesega lehvitab. Seeneussidele ja nälkjatele ka ei tahtnud jätta - nood olid nagunii kõik pilvikud ja puravikud ja punased kärbseseened omistanud. (Kärbseseente ja usside suhet ei tea, aga nälkjad olid neid küll purenud. Huvitav, kas nälkjatel hallukad ka tekkisid? Üks huvitav fakt on veel see, et põdra jaoks on punane kärbseseen palavikurohi.) Roheline kärbseseen oli muidugi ilus ja roheline kõiksugustest kahjustustest pääsenud. Minu nähtud kärbseseen oli muidugi rohelisem kui need, mis sellel pildil.
Aga lõpp-kokkuvõttes said kodus seened puhastatud-kupatatud-pakendatud-külmutatud ning kahtlased ning tundmatud ära visatud. Ja seda kõike pühapäeva õhtu lõpuks.

Maikuu, suur toomepuu - uhke ja õisi täis

no see hetk ei tohiks enam kaugel olla. Kolmapäeva õhtul Tartu poole sõites, sai metsa alla ja põllule kiigatud - ülased ja varsakabjad olid omad õied lahti ajanud, põldude niiskemates kohtades võis aimata juba rohelist kuma ning pikajalgsed kured jalutasid mööda põldusid oma uhkel ja graatsilisel sammul. Kased on omad pungad lahti ajanud ja õrnkollakas roheline värv annab tooni. Seda õiget kevadist lõhna aga annavad täisõites kirsid, mis on paksult õisi täis. Kõik need märgid annavad tunnustust suve tulekust. Lausa mõnus. No ja ürita siis selliste ilmadega lõputööd kirjutada mitte ei õnnestu. Ja kui ka vaim on valmis, siis segavad muud tingimused. Näiteks eile. Mu vaim oli täitsa valmis ja siis võtsid ahvid akna taga voolu ära. Sähket. Eks ma siis kirjutasin paprile. Nüüd ootan vaimu, et seda läpasse kirjutada.
Ja kõike seda muud segab veel asjaolu, et näpud sügelevad näputööd teha (a).

Päike!

Õitses kevad, lokkas suvi - õhus, maal ja vees.... Kevad jõudis kohale. Tegelikult oli kevad kohal juba märtsi alguses, kui meie tavalised kevadekuulutajad, pardi paar, kraavis sulistasid. Viimasel nädalal on tavalise pardipaari asemel hoopis isased pardid, emandad on ilmselt pesadele kupatatud. Linnud sädistavad üha rohkem, täna öösel ja hommikul lausa karjusid.
Ilmataat on ka helde olnud - kui muidu on ilm ikka siuke olnud, et eriti õue ei kisu, siis sel nädalavahetusel on vastupidi - õues olla on lausa mõnus. Õhtud on veel mõnusamad - olgugi, et jaheda poolsed.
Loodus hakkab juba värvi näitama - tulbid säravad sinililledega võidu. Eile sai neist pilte ka klõpsitud. Ning, et kodustel ei oleks ütlemist, et ma pole midagi koduaias teinud (ma ju enamasti nädalavahetused "Lõunaosariikides"), siis nokkisin mustasõstrapõõsastest pahklestade (pisikesed kahjurid) pungasid ära. Kuigi tundus, et sellega on paar nädalat hiljaks läinud, sest lehepungad kippusid juba avanema. Aga eks selgub suvel selle kasulikkusest.


Villi käis eile arstionul külas. Arst suunas ta dieedile, sest Villil on 10 kilo liiga palju. No ja eile ta alustaski siis dieediga - eriroog õunapuu oks.
Aga mina ulatasin oma käe täna rahvaspordile - tegin väikse kepikõnni. Harku-Nõmme terviserada mul ju peaaegu koduukse ees. Praegul tunnen, et midagi oleks nagu teinud, aga eks homme selgub kui lombaks see sport siis ikkagi teeb.

Nõlvakud sulavad, ojaveed vulavad, kevad end kõikjale laotab....

Mulle meeldivad hanged, lumine vaikus, lumine mets jne, aga mulle ei meeldi kui teed pole sahaga puhtaks lükatud (Tallinna 55 sahkavat sahka jäid mul nägemata, kuigi nägin 4 mitte töötavat) ja ei meeldi mulle ka sumbata täiesti olematul teel.
Siuke ilm võiks olla siis kui on õige aeg - talvel. Nädal tagasi sai varahommikustes päiksekiirtes kevad kohale lauldud, kellukad juba õitsesid ja nüüd... lumi põlvini ja nalja sabani.

Sinus endas talv, läbi hangede...

Kelle talv see on - vihm, vihm... lomp, lomp.
Ja kus on lumi, juba masendavalt pime on väljas. Kuigi igal hommikul kustutatakse tänavavalgustus ühe varem. See on hetkel üks positiivsust andev element.

... ja puud ja puud ja puud......

Möödas on taas üks mõnus nädalavahetus juba üsnagi koduses Tartus. Igal esmaspäeva hommikul, kui ma sealt taas Tallinnasse sõidan, on kergelt kurb meel ning lausa kisub sinna jääma. Ning mis eriti tore - laupäeval kergelt pohmase peaga (Rollo sünna kerge tagajärg) aknast välja vaadates, oli rõõm suur - LUMI!!! Olgugi et esimene ja maha see ei jää, aga siiski.
Laupäevane Jääboili kontsert oli ka lausa super. Laulsid vanu lugusid ning kerge nostalgia tuli neid kuulates peale. Kunagi ammu, keskooli ajal, lauldi jõulukontsertidel neid lugusid. Ning paar lugu laulsid Kalle ja Liisi isegi plaadile "Kesktalve kevad". Väga hea plaat on. Isegi õhtune juba lörtsilaadseks muutunud lumesadu ei seganud eriti kontserdile minekut ega sealt tulekut.
Aga pühapäev oli piisavalt karge, et täna hommikul Tallinnasse sõites, oli vaade justkui postkaartidel - hommikune päike, sini-sinine taevas ning lumised puud vaheldumisi põldudega ning kauguses terendavate majadega, millede korstnaist tõusis suitsu. See oli piisav selleks, et terveks päevaks tuju heaks saada. =D