Tegelikult algas see juba 2 nädalat tagasi asjade ja enese ümberkolimisega. Sellele on järgnenud lõputu tolmu pühkimine ja köögi kraamimine, natuke remonti ja palju mõtlemist teemal "Mis, kuna ja kuidas".
Minu esimeseks suuremaks projektiks sai "Köögikapp korda". See tähendas ohtralt (lausa öökimiseni) pesuvahendit ja pesulapi liigutamist. Selletulemusena leidsid nii mõnedki nõud ja muud köögitarbed endale koha kapis. Peagi lisandus neile ka kuivainete paraad. Võiks ju öelda, et selline liigutamine mõjub tervistavalt. Mnjaaa.... võrreldes kuu algusega olen pool kilo maha saanud, aga selle suure küürimise ja sirutamisega sain 3. päeval endale seljavalu, mis ka järgmisel päeval veel endast märku andis. Aga no nüüd on köök enamvähem juba kõlbulik. Ahju küürimise esimene ring on tehtud - kõrbenud rasvale lähenesin esialgu tavalise pesukäsna ja cifi toodanguga, aga peagi mõistsin, et traatkäsn ja vesi on esialgu tõhusamad. Nüüd vähemalt julgeb proovida kas ahi töötab ja siis uuele küürimisringile.
Köögis on veel jäänud muidu valamualune kapp ja seinad pesta.
Erilisi leide on siis elamises küll ja veel. Suurim köögileid sai teoks eile. Juba mitu päeva oli probleeme sellega, et vesi ei tahtnud köögivalamust ära joosta. Ei aidanud need kraanipumbad ega ka torusiilid. Täna võttis A. kätte ja kookis selle toru sealt valamu alt lahti. Pole ka ime, et vesi sealt ära ei tahtnud voolata. Sinna on siis ladestunud kõik see, mis nõude ja muude asjade küljest on ära pestud... ilma pesuvahendita.
No ja köögilemmikloom on mul rott (esialgu arvasin küll hiirt olevat, aga pärast pikemat mõtlemist jäi siiski rott). Ega ma muidu tema olemasolust poleks teadlik, aga ühel õhtul ma sain temaga tuttavaks. Istusin ma teleka ees ja pliidikõrval tööpinnal oli taldrik kotlettidega. Mingil hetkel ma registreerisin ühe kotleti liikumise, järgmisel hetkel nägin nina, kõrvu ja saba ning siis järgnes juba puht naiselik reaktsioon. Muidu ma sedasi ei reageeri, aga nii nahhaalse kotleti varguse peale ei osanud lihtsalt teisiti. Korra olen seda semu veel kohanud, aga siis mu naiselikku reaktsiooni ei järgnenud.
Muidu vajab köök üht korralikku remonti - köök pole sellist asja ilmselt näinudki. Kahhelkivid on seinast lahti ja kohati isegi juba ära kukkunud, sein vajab värsket värvi, nõukaajal seina topitud plastikplaat ja põranda lapp-lapi-peal-linoleum vajavad väljavahetamist. Rääkimata elektrisüsteemist, sest söögi tegemine ja nõude pesemine pole endistel aegadel ilmselt valgust vajanud. Aga selle kiire asjaga veel aega on. Enne tuleb üks magamistuba ära remontida. Sellest toast aga millaski teine kord.
Minu esimeseks suuremaks projektiks sai "Köögikapp korda". See tähendas ohtralt (lausa öökimiseni) pesuvahendit ja pesulapi liigutamist. Selletulemusena leidsid nii mõnedki nõud ja muud köögitarbed endale koha kapis. Peagi lisandus neile ka kuivainete paraad. Võiks ju öelda, et selline liigutamine mõjub tervistavalt. Mnjaaa.... võrreldes kuu algusega olen pool kilo maha saanud, aga selle suure küürimise ja sirutamisega sain 3. päeval endale seljavalu, mis ka järgmisel päeval veel endast märku andis. Aga no nüüd on köök enamvähem juba kõlbulik. Ahju küürimise esimene ring on tehtud - kõrbenud rasvale lähenesin esialgu tavalise pesukäsna ja cifi toodanguga, aga peagi mõistsin, et traatkäsn ja vesi on esialgu tõhusamad. Nüüd vähemalt julgeb proovida kas ahi töötab ja siis uuele küürimisringile.
Köögis on veel jäänud muidu valamualune kapp ja seinad pesta.Erilisi leide on siis elamises küll ja veel. Suurim köögileid sai teoks eile. Juba mitu päeva oli probleeme sellega, et vesi ei tahtnud köögivalamust ära joosta. Ei aidanud need kraanipumbad ega ka torusiilid. Täna võttis A. kätte ja kookis selle toru sealt valamu alt lahti. Pole ka ime, et vesi sealt ära ei tahtnud voolata. Sinna on siis ladestunud kõik see, mis nõude ja muude asjade küljest on ära pestud... ilma pesuvahendita.
No ja köögilemmikloom on mul rott (esialgu arvasin küll hiirt olevat, aga pärast pikemat mõtlemist jäi siiski rott). Ega ma muidu tema olemasolust poleks teadlik, aga ühel õhtul ma sain temaga tuttavaks. Istusin ma teleka ees ja pliidikõrval tööpinnal oli taldrik kotlettidega. Mingil hetkel ma registreerisin ühe kotleti liikumise, järgmisel hetkel nägin nina, kõrvu ja saba ning siis järgnes juba puht naiselik reaktsioon. Muidu ma sedasi ei reageeri, aga nii nahhaalse kotleti varguse peale ei osanud lihtsalt teisiti. Korra olen seda semu veel kohanud, aga siis mu naiselikku reaktsiooni ei järgnenud.
Muidu vajab köök üht korralikku remonti - köök pole sellist asja ilmselt näinudki. Kahhelkivid on seinast lahti ja kohati isegi juba ära kukkunud, sein vajab värsket värvi, nõukaajal seina topitud plastikplaat ja põranda lapp-lapi-peal-linoleum vajavad väljavahetamist. Rääkimata elektrisüsteemist, sest söögi tegemine ja nõude pesemine pole endistel aegadel ilmselt valgust vajanud. Aga selle kiire asjaga veel aega on. Enne tuleb üks magamistuba ära remontida. Sellest toast aga millaski teine kord.
