Lõpetasin just raamatu, mille panin sügisel (oktoobri alguses) raamatukogus lugemisjärjekorda. Nädal tagasi jõudis sabaots siis minuni - Sofi Oksanen "Puhastus". Tõeliselt haarav raamat, lihtsalt ja selgelt kirjutatud ning väga kerge lugeda. Olgugi, et teema nii kerge polnud. Aga ma tahaks teada kuidas see lugu edasi läheb. Aliide lugu lõppes, aga Zara oma mitte.
Raamat ise pani mõtlema oma suguvõsa ajaloo peale. Kes põgenes sõja eel ja ajal välismaale, kes viidi vangilaagritesse. Kes sinna jäi ja kes tagasi jaksas tulla. Vanaema jutud, kuigi ta neid palju heietanud pole, tema kodutalust enne ja pärast Vene ja Saksa vägede ründejoone liikumisel. Sellest kuidas nad perega metsa põgenesid kui väed tulid. Peaks veel uurima selle aja kohta, aga kuidas asjale läheneda täpselt ei teagi. Teise vanaema käest peaks ka uurima, et mis ja kus. Tema 100% Tallinna tüdruk. Tema on poetanud killukesi ainult söögi poole pealt kui uurisin kaerahelbepätsikeste kohta. "Ega meil sõja ajal väga hapukoort polnud saada! Seega unusta hapukoore kasutamine kohe ära." Ja nõnda sain lõpuks valmis nostalgilised kaerahelbepätsikud, mida vanaema mulle 20 ja rohkem aastat tagasi valmistas.
