Pesa punumine - trepihallist lugemisnurgaks

Selle toa remondi algus-, kestus- ja lõppaeg kattuvad täpselt poistetoa omaga - eelmise aasta novembri alguses. Ainuke erand on mööbel, mis on selles toas vastavalt vajadusele ja olemasolule.

Päris esimene pilt sellest ruumist

 Laes oli alguses meie kodus väga palju kasutuses olnud sinine plastik kate. Meie peres tuntud ka kui sinine unistus. Lamp kui selline oli selles toas olemas seinavalgustina. Laelampi polnud ollagi. Esimese toa remondi ajaks olid kõik kapid tõstetud sellesse tuppa eest ära. Selle tõttu tundus see koht majas suht väiksene. Aga kui kõik eest ära sai ja remont algas, siis ruumi oli vahepeal päris palju.

 2 lõbusat selli said oma väikesed sõrmed tapeedi taha ajada. Viimaks anti neile selleks luba ja ei pidanudki seal salaja toimetama.

Tapeet ja papp seinast maas. Järgmisena laudis lahti, vana soojustus välja ning uus asemele. Ka uued elektrikaablid paika.

Vahepeal oli talv ja kiiresti oli vaja radikad seina saada. Radika tagune sai kenasti ära värvitud selle puhul.

Harukarbi susa ja pusa, mille elektrik lõpuks korda seadis.

Ja siis läks veel natuke aega. Tuli üks töömees ja tegi siuhti-viuhti paari nädalaga kõik ära - krohvimised, pahteldamised ja värvimised. Toa ühte nurka sai valatud tasandussegu, et põrand ikka horisontaalseks saaks. Põranda katsime selkorral laminaadiga, sest seale puitpõrand oma kulumisjälgedega kriitikat ei kannatanud. Lihvimisel poleks mõtet olnud - jäljed oleks jäänud ikkagi näha. Kunagi kaugemas tulevikus tahame ikkagi panna sinna põrandale korkparketi. Praegu unistame sellest.

 Valmis tuba versioonis 1. Elutoast tõime diivani remondil eest ära. See diivan isegi mahtus sinna, kuigi natuke jäi üle.

Ja tegelikkuses on kardin ja ruloo ka ikkagi ees.

Selle toa eesmärk pikemas perspektiivis on lugemisnurk. Kui ainult sinna meelepärase mööbli leiaks. Lugemisvara poolest riiulitäidet juba on.

Pesa punumine - poiste tuba

No nii ... ja valmis ta saigi. Paar nädalat tagasi. Poisid on igastahes oma uue toaga rahul. See ju päris nende oma.

Kõigest järge mööda.

Kui me sisse kolisime, siis see tuba nägi välja täpselt selline. Pildil on näha palju tolmu? Reaalsus oli veel hullem. Aga puhtaks see tuba sai (sissesööbinud mustust me välja ei saanud) ja siis me seal esimesed 1,5 aastat (esimese toa remondi kestus) seal ka magasime.

 2011 september vahetasime maja tagumise külje aknad. Sellest  hetkest alates olid aknad kõige tuultpidavamad elemendid majas.

Tuba enne põhjalikumat lammutamist.

 2012 suvel hakkasime toimetama poiste toa ja tepihalli kallal, et need saaks siis uue kuue ja meie kodu näo ning tunde osaliseks. Vana tapeedi alt tuli välja selle toa kõige esimene tapeet - loomadega. Kahjuks ei suutnud ühtegi piisavalt suurt ja puhast tükki säilitada. Pilt on vähemalt olemas.

Kraapisime vana tapeedi maha. Sama tegime kunagise väga populaarse pehme papiga. Välisseinad võtsime üldse lahti. Vana, väsinud ja äärmiselt hästi põleva soojustuse eemaldasime ka karkassi vahelt. Akende all oli üldse soojustus ära vajunud. Seega sai sealt soe välja ja külm sisse. Lisaks kõigele muule oli seal ka hallitust. :(

Vahepeal vedasime mõned juhtmed. Juhtmete vedamise vahepeal saime ohhetada ja ahhetada, sest avastused olid lausa "vaimustavad". Kui kusagilt oli vaja auku täita, siis sinna oli topitud kipsi. Üks auk oli täiesti teadmata põhjusel täidetud lisaks kipsile veel ka ajalehega. Veel toredam oli, et sinna oli üks tegelane hakanud pesa tegema ja sinna ka jäänud. Kas sai elektrilöögi? Ei tea meiegi õiget vastust.

Peagi saabus sügis. Meie isiklik torumees tellis meile uued radikad ja hakkas vaikselt uusi küttetorusid vedama. Nii umbes oktoobris, kui toa seinteks olid väljaspoolt siise vaadates ainult krohv, TEP-plaat ja välislaudis, hakkas sügis oma külmemat külge näitama - õues oli -10 kraadi ja lumi. Õnneks küll ainult paariks päevaks, aga toas andis see tunda päris hästi. Kõle oli, tuul puhus ja kusagilt nurgast võis läbi seina näha ka kuud. Selle probleemi lahendamisel olid abiks ainult kiired käed ja soojustus materjal. Juba ehituspapi seina panemine andis märgatava efekti. Eriti heaks muutus olukord kui villa karkassi vahele panime - siis võis lausa lühikeste pükstega ringi lipata. 

Kui sisemine laudis jälle paigas oli, läks remondi tempo tagasi oma tavapärasesse rütmi - remonti tegime siis kui jaksasime. Peamiselt oli see nädalavahetuste teema. Novembri lõpus läks jälle kiireks - detsembri alguses lubati juba n-ö püsivat külma ja radikad oli vaja seina saada, et kuid selleks oli vaja radikate alune pind ettevalmistada. Kipsplaadid paika ja pahtel koos lihvimismasinaga olid taas mu suured sõbrad. Värvi sain ka poest toodud. 

Peagi saabus kevad ja vahepeal oli olukord muutunud sääraseks.

NB! Akna alune sein on värvitud. Kipsplaadi halliga väga värvivahet selle nurga alt ei märkagi.

Prussid lakke, kipsplaat peale ning taas sai pahteldamise ja lihvimise seltsis aega veeta. Puhkuseks oli mu lausa grandioosne plaan - pahteldan puhkuse ajal kõik ära ja siis jääbki veel ainult värvida ja nipetnäpet toimetada. Plaani kohta võib öelda "Mõeldud, mõeldud!" Kuna tegemist oli siiski kesksuvise ajaga, kus päike käis kõrgelt ja toa aknad on lõuna poole, siis päevasel ja õhtusel ajal toimetamine ei olnud seal toas, eriti lae all, teab mis mõnus ja talutav tegevus. Siiski said plaatide vuugid pahteldatud.

Saabus sügis. Ei olnud palju edasi jõudnud. Kuid siis sai ka meie kannatus täis ning lasime töömehe toimetama.

Paari päevaga olid edusammud nii suured, et tuba muutus toa nägu. Veel mõned päevad ja töömees lihvist põrandalt kõrgemad kohad ära ning kattis uue lakikihiga. Elektrik ka üheks päevaks peale ning valmis see tuba saigi. Poiste lambi kohta ütles elektrik: "Hea turvaline valik lampi. Saab rahuliku südamega toas palli mängida."

Vaade ukselt. Samast kohast on tehtud ka pildid 1 ja 2

Minu valmistatud mänguasjakast on paar aastat juba vastu pidanud. Ehk peab veelgi.

Aknalaual poti sees kasvab Kaarli sidrunipuu. Riiulid on pärit sellest vanast sektsioonkapist, mis oli selles toas varem.

Ja millalgi tuleb sinna kuhugi narivoodi.

Tegelikult on veel nipet-näpet asju (näiteks siin kardina jaoks) puudu. Aga küll need ka ajajooksul jõuavad omadele kohtadele.

Tiiser

Nagu tuba juba

Eelmise postituse pealkirjas sisaldunud "natuke" kiiruse lisandumise kohta on ikka üsna tagasihoidlikult öeldud. Reaalsuses on tempo olnud jahmatavalt kiire. Kolme esimese päevaga olid mõlemad toad nagu päris. Seinad olid siledad ja valged, samuti laed. Kõik oli lauspahtelduse all. Kui päris aus olla, siis juba 2. päeva õhtul oli trepihall päris toa moodi tänu sellele, et ukseavad, mis müürikivide ebatasasuse all looklesid, olid kipsitatud ja krohvitud. Kõik nurgad ja servad joonistusid välja.
Nüüd kui on 5. päev lõppenud, on jäänud meistrimehel veel lihvida, võib olla natuke paranduspahteldust teha ning kruntida. Poistetoa laseme tal ka ära värvida ja tapeetida, sest sinna on värv ja tapeet olemas. Trepihalli veel tapeeti pole. Tuleb asuda otsingutele.

Natuke kiirust juurde

Me leidsime lõpuks, et kui samas tempos edasi pesa punuda, siis selle aasta numbri sees me küll poiste tuba valmis ei saa. Veel vähem jõuame alustada elutoaga. Seega on meil nüüd töömees. Pidavat olema tubli töömees. Eks ole näha.

Esimene töö tema poolt oli poiste toa lae lauspahteldus. Peab ausalt tunnistama, et ma poleks seda küll käsile võtnud. Lihtsalt poleks jõudnud.

Helge ja soe

Täpselt selliselt kirjeldame oma remonditud WC-d.
Kõigepealt kohustuslik ENNE pilt.

Enne oli see WC üks külm ja kõle koht, kuhu talvel minnes pidi lausa kasuka peale võtma. Koridori radikatest sinna küll natuke kiirgas sooja, aga mitte just palju ja ukse lahtihoidmine ka alati ei aidanud, sest koridor ise oli juba paras külmakamber. Rääkimata siis tilkuvast segistist, mis pärast kinnikeeramist veel mõndaaega lahinal jooksis. Valamualuse kapi põrandalauad olid ka parajalt pehkinud. Aegunud kanalisatsioonitorud andsid vahetult enne vihma endast teada elamist täitnud "aroomiga".

See kaunis idüll sai lõpu jaanuaris ja otseloomulikult selle talve kõige külmemal päeval - seina taga paukus 26-kraadine külm. Aga kuna torumehe buss läks sellel hommikul ikkagi käima, siis ukse taga ta hommikul oli ning lammutustööd said alata. Kõige olulisem oli vaja selle päeva õhtuks ära teha - nimelt tagada teise korruse vannituba-WC toimimine.
Vetsupott välja, kraanikauss välja, seinte pealt kunagi ülipopulaarne (ja meie kodus ohtralt kasutatud) plastik plaat maha, soojustuspapp tulealustuseks eraldada, siselaudis maha, vana ja tolmav soojustus (linaluu) prügikotti ning uksest välja; ehituspapp, kivivill ja aurutõkkepaber seina; siselaudis tagasi seina, OSP plaadid paika ning uus kanalisatsioonitoru oma kohale ning veetorud ühendatud. Kõik see võttis aega hommikul kella kümnest õhtul kella poole üheksani. Nüüd oli seal üks tühi ruum paari toruga ja mis kõige tähtsam - see ruum oli soojem kui kunagi varem. Juba praegu. Nüüd sai kõige hõredamaks elemendiks selles kohas vana aken.
Sellest edasi pidime me A-ga välja mõtlema, et kuhu siis vetsupott panna ja kuhu kraanikauss. Ning meie pesumasin pidi ka sinna ära mahtuma. Meie isiklik torumees toetas ka paarisõna ja oma arvamusega käigusolevaid mõtteid. Aga lõpuks said asjad paika.
Lõplik valmimine võttis muidugi veel aega. Nii umbes kuu. Põrand sai üles võetud ja vana soojustus välja kraabitud, uus asemele ning uus põrandki sai uue katte. Seina läks seineks ja kraanikausi taguse seina sain plaatimistööde katsetamiseks. Esimese korra kohta polnud väga vigagi. Lakke läks ajutise lahendusena tavaolukordades põrandale käiv laminaat. Aga ajutised asjad on ju teadagi kõige kestvamad. Näis siis millal me selle ajutise lae asendame millegi asjalikumaga.

Iseenesest mõistetavalt ei saa asjad ühekorraga valmis ja/või miskit ei tööta- seinalt on puudu riiul-kapp ja see pesumasin on töötab vastavalt oma tujudele. Õnneks on viimasele asendus temast kordi vanema ja töötava pesumasina kujul olemas.

Pesa punumine - esimene tuba valmis

Juba terve aasta on ühes toas remont valmis ja ma polegi veel siia ühtegi pilti ega teksti kirjutanud.

Aga eks alustame päris alguses. Ideaalselt helesinine unistus oli ju, et saab jõuluks valmis. See unistus ka täitus - jõuluks sai ta valmis, aga selleks kulus ka 1,5 aastat.
Alguses oli tuba siis selline:

Natuke viletsasti tehtud pilt, aga no eks see ajab ka asja ära.

Pärast vana papi mahakiskumist, põrandate lihtvimist ja õlitamist, uute elektrijutmete vedamist, ohtrat pahteldamist ja tüütut lihvimist, uute akende ootamist, kaua oodatud värvimist ja öist tapeetimist, sai tuba selline:

Mnjahh.... tapeetimisprotsessi kommenteerides: liimipakil kirjutati, et liim on roosat värvi, seega hea näha kuhu pole veel liimi pandud. Roosa oli ta tõesti - ainult segamisnõus. Tapeedil oli ta aimatavalt õrn-õrn roosa. Kui sedagi.

R. uurib kapi alumisi riiuleid. Seal hakkavad ju tema riided olema.

See on sama kapp, mis esimesel pildil. Kuna kapi laiema osa 2 kapp sinna seina enam ei mahtunud, siis jäi ta sinna ka panemata. Laealune väike kapp sai siiski sinna otsa upitatud. Poiste ronimisvaimustuse lõpuni ei vii me sinna tuppa tagasi seda riiuli osa, mis esimesel pildil näha on. Parempoolsel seinal ripub ka suur ümmargune peegel.

K. demonstreerib oma magamisaset. Praeguseks hetkeks on ase läbinud tuntava pikenemiskuuri.

Akende ette lisandusid rulood ning voodi kohale seinale seinalamp.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene tuba on n-ö proovilapp, mille peal saab õiged nipid kätte ning välja tulevad ka vead, millest õppida.

Üle pika aja

5 päeva, millest üks peaaegu raisus. Aga allesjäänud 4 päeva sisaldas pigi, higi, päikest, tuult, vihma, paberipuhujat, sulatajameest, paari sõpra, pääsukeste pesa, tuvide pesa ja herilasepesa, võid ketassaele ja suurt hunnikut ehitusjäätmeid. Nõnda sai meie katus peaaegu valmis. Puudu on veel veerennid, mõned plekid ja tuulekast. Aga nüüd on vähemalt kindel, et vesi läbi lae enam ei tule.

Ja täpsustusena - 1. peaaegu raisus päev lõppes tulemusega hunnik pappi keset tuba. Ehk siis saab jälle elektrivõrku uuendada ja kahte tuba remontida.

Aiast

Pole pikalt miskit tarka siia kirjutanud. On küll olnud mõttes, et peaks ja võiks, aga aeg teeb oma. Alates kevade esimestest ilusatest ilmadest oli kindel päevaplaan - hommikul õue ja õhtul tuppa. Kuumemate ilmadega sinna päikese kätte muidugi ei roninud. Aga mis meil siis tehtud sai.

Juba sügisel võttis A kätte ja lammutas meie olematu veeliikumisega raudbetoonist basseinikese ära. Sinna asemele sai kevadel rajatud lillepeenar. Sügisel sai suure õhinaga sinna peenrasse pistetud tulbid ja nartsissid. Kohalikest nartsissidest (esialgu ei osanud ma neid kuidagi määratleda, aga eelmiste omanike tütar mainis, et tegu nartsissidega) ei õitsenud ükski, aga minu mulda pistetud õitsesid uhkelt. Kohalikest tulpidest õitsesid ainult maja ees seina ääres mõned. Lisaks toppisin selle peenra tarbeks oma pisikeste näpukestega seemned kevadel mulda. Naiivse lootusega muidugi, et kõik läheb ilusti ja kasvavad täpselt sedasi nagu pakil kirjas. Kõik oli ilus ja lilleline; mõni taimeke ei kannatanud ümberistutamist. Sellega ma leppisin, aga kui mõni taim kasvas oodatust (ja paki peal kirjas olnud kõrgusest) kõrgemaks, siis tekkis hämmeldus. Ok, leekivsalvei - oli täitsa ilus 2 korda kõrgema ja võimsamana. Aga füüsal kasvas lausa džungliks ja üle meetri kõrgeks. Lamandudes lõpuks teistele lilledele ning lämmatades neid. Vilju sai valmis 5 ja tooreks jäi neid veel väga palju. Veel suurema hämmelduse tekitas sügisene füüsalite peenralt eemaldamine - juured olid end absoluutselt igale poole ajanud ja mõne juure pealt ajas end välja järgmine roheline leheke. Uuel kevadel jätan füüsali paki puutumata. Turult ja Tallinnast toodud taimed jäid 99% ulatuses ilusti kasvama. Ainult õnnehein oli pirtsakas ja otsustas ära kuivada.

Püsikutest tuli minu aiakesse elama üks roos 'Flamenco', floks ja 3 iirist. Hosta ka, aga näis kas ta sügisese nälkjate rünnaku üldse üle elas.

Vana kasvuhoone vundament sai välja kaevatud ja selles asunud naadipõld likvideeritud. Asemele tuli ürdivann, 2 peenart, 3 ploomi ja 12 maasika taime (pooled varajasest sordist ja pooled 'Polka'). Siinkohal peaks mainima, et see varajane sort lõpetas sügisel ligi 60 isendiga. Lugemine läks lõpus päris sassi. Ning taimi valides sai äbarikud välja praagitud. 'Polka' end muidugi nii heast küljest ei näidanud. Varajase sordi nime üritasin hiljem välja uurida, aga onu, kelle käest sai taimed ostetud, oli nädal hiljem turult kadunud. Minu unistus on uuel kevadel need maasikad püramiid peenrasse ümber istutada. Näis ka see plaan ka teoks saab.

Aia serva ostis A. hunniku vaarikaid, milledest mõned juba sügisel saaki andsid.. Nüüd ootame uut suve ja vaarikate sadu. Ilmselt kaasneb sellega ka minu vingumine kui ma neid puhastama pean.

Aia parim osa on muidugi kiirkomposter. Selline pisikene - 900 liitrit. Aga sinna mahtus kõik ära - oksahake, köögijäätmed, umbrohi, õunad (mis muidugi levitasid paar korda käärides magushaput siidri "aroomi"), lehed. Detsembri alguses, täpsemalt 2. detsembril, kaevasin kompostikasti sisu hunnikusse, et talvine "värk" ikka kindlasti ära mahuks. Päris kasti põhjas oli juba ilus kompostmuld, kus elas nii 8-pealine hiirepere. Kaarlile pakkusid need tegelased muidugi palju rõõmu.

Nüüd saigi vist kõik ära kirjutatud. Peab vist ära mainima, et selle postituse kirjutamine algas 2. novembril. =)

PS! Ning muidugi tulevad varsti ka pildid.

Vihm käib vist ringiga ümber Tartu. :( Lilledest on kahju. Neid ma ikka üritan pidevalt kasta. Muru kolletab. Aga selle kastmine on vist mõtetu katsumus.

Vihm, vihm tule külla!

Pesa punumine

Ei, tuba ei ole veel valmis. Aga suurelt jaolt on pahteldamistööd nüüd lõppenud ja jätkata saab eriti suurejoonelise lihvimisaktsiooniga. Eriti suurejooneliselt saab olema tolmu. :P

Pahteldamistöid olen vaikselt minda toimetanud. Täpselt nii vaikselt nagu järeltulev põlv on lubanud toimetada. Mõnes kohas on nende pisikest abikätt ka näha. Eriti selle suurema tegelase abikätt. Ei saa ju tema kehvem olla ja pahteldamistöödest kõrvale jääda. Seega on mõnes mitte tarvilikus kohas ka pahtlit näha. :)

Jah, vaikselt hakkab kohale jõudmine vanemate öeldud tarkustera - aasta ja tuba. Aga no suurelt jaolt seisis meil tegemine ka akende taga. (Loll on see, kes vabandust ei leia - onja?)

Aga vahepeal tegelesin ma millegagi, mis ka lõpptulemuseni on jõudnud. Seda siis 99,9% ulatuses. Nimelt köögitoolid vajasid hädasti abikätt. Muidu oleks nad endale ilmselt ise "käe" külge pannud. Olid teised juba kulunud ja väsinud. Pärast igat toolil istumise korda võis tooli alt kokku pühkida poroloonitolmu. Tüütas nagu ära selline tegevus.

Toolid enne - üks juba lahti võetud, teisel jäljed pudru söömisest ja kolmandal jäljed munavalgevahust

Suurema tõuke toolide korda tegemiseks andis ema, kes kapist oli leidnud mööbliriide jupikese. Tema muidugist mõtles seda meie suuretoa tumbade peale, aga toolid olid vaja enne korda teha. Ja peaaegu täpselt oli seda riiet - 5 tooli ja veel ühe toolipõhja jagu.

Toolide korda tegemisel oli tööd palju. Kõige mustem töö oli vana riide maha võtmine. Katte kangas oli mõnel toolil lausa nii kulunud, et paistis õige hästi läbi. Toolipõhja poroloon oli kohati kuivanud ja rabe. Tooliseljatoe pehmenduseks pandud õhuke poroloon oli muundunud kleepuvaks punaseks kihiks. Selle põrandale kleepunud ebemeid leiab veel praegugi köögi põrandalt. Kõige lihtsam töö oli uue katteriide peale panemine. Eriti mõnus oli klambrilööjaga klambrite klõbistamine. Natuke sai ka käsitsi õmmeldud neid katteid. Seljatoe uue katte küljed sai lausa õmblusmasinaga kokku lastud. Kõige tüütum töö oli toolide värvimine. See oli lausa saaga. Mõnda tooli sai värvitud lausa mitu korda, sest parandustöid oli vaja teha ja parandustööde parandustöid korra ka. Lihtsalt avastasin, et esimesel värvimise korral on jäänud ühe tooli jala üks külg värvimata. Ja kui parandustöö oli kuivanud, siis avastasin, et see jalg oli endiselt värvimata. Tooli seljatoa raam vajas kohati natuke liivapaberitki.

Valmis nad lõpuks said.

Valmis!

Rohenäplusest toas

Talv mulle meeldib. Ilus, valge, lumine, natuke pakaseline. Aga enam ei jaksa. Novembris tuli lumi maha ja jäi. Ja seda tuli aina juurde ja juurde. Detsember oli keskmisest külmem ning vürtsi lisasid Monica ja Scarlet oma lumetormidega. Hea et maja lumehange tagant välja paistab. Väiksemad majad lumehangedest nagunii välja ei paista. Jaanuar oli meeldivalt soe, kui nii saab öelda. Seda kuni veebruari 2 nädalani - saabus pakane 1 põhjapoolt ja pakane 2 Siberi kandist. Need pakased panid hetkeks lausa meie veetoru külmunud olekusse. Üsna virgutav oli hommikune lause "Vett pole ja toru on külmunud!". Radikas keldris toru soojendamas lahendas õnneks selle olukorra.

Aga see pakane võiks nüüd järele anda ja lasta kevadel tulla. Tahaks rohelust ja varvast murus. Tahaks muru niita ja näppupidi peenras surkida ning pärast küünealt musta nokkida. Aga kuna veel ei ole unistuste täitumiseks lootust, siis tuleb tubase arsenaliga leppida.

Uude koju kolides, ootasid meid ees mõned ilutaimed - alpikann, mingisugused palmilised ja mingit tüüpi sõnajalg. Palmiliste veevajadusele pole ma veel pihta saanud ja pealegi on neid nii mitu, et kole kohe. Õnneks nad ei ole suured. Ja veel elavad. Selle sõnajala elu õnnestus mul peaaegu lõpetada, aga hoolsa kastmise ja

süümepiinadele leevenduse lootmisega on sõnajalg veel elus. Kuigi vajab ümberistutamist ja hõrendamist. Aga alpikann. kohe kui

sisse saime kolitud hakkas alpikannike oma lehti kuivatama. Olin ma üsna mures juba, et kas ongi lõpp. Tuuseldasin natuke netis ja leidsin, et ei ole lõpp. Lill lihtsalt puhkab. Soovitati pott koos mugulaga lausa õue tõsta ning sügisel uude potti istutada. Tegingi sedasi. Ja sügisel hakkaski lehti ajama. Mina jäin aga õite ootele. Alpikann kui jõuluaegne lill peaks ju ometigi jõulude ajal õitsema, aga tutkit. Esimene õievars viskas pikkusi alles nüüd, kui väljas paugub pakane, mis takistab kevade tulekut. Õie värv siis roosakas. Esimene õis avanes eile. Ootasin küll intensiivsemat värvi, aga ju siis pole sedasi mõeldud.

Vanast kodust sai kaasa võetud A. lemmikud - jõulukaktused, 2 tükki. Nende peal olen ma eelnevalt oma kastmisoskusi teritanud. A. on muidugi kommenteerinud ja noominud ka, kui kogemata olen unustanud. (Ei ole ma suutnud isegi endale seatud iganädalasel kastmispäeval neid kasta. Kogemata olen unustanud. Siin peaks nüüd olema üks häbenev smaili.) Aga sel aastal ta õitseb. Hurraaa.... neist 1 ja mitte küll uhkelt, palju õisi korraga, aga see eest pikalt. Juba jõuludest saati ja praegult on viimane õis oma õitsemist lõpetamas. Kahjuks unustasin lugeda, et mitu õit sain kokku.

No ja mööda sai ka iga-aastane sõbrapäev. Mina pidasin meeles sel korral oma kõige paremat ja kallimat sõpra - iseennast. Ja kuna mulle tohutult meeldivad kevadlilled, siis ostsin endale priimula. Mis kõige toredam, ma saan selle kvadel, pärast öökülmasid aeda istutada. Ning soodsatel asjaoludel õitseb ta sellel aastal veel ja ka järgmisel kevadel saan aias tema ilu nautida.

Ning kõigelõpuks võtsin ma ette eksperimendi - sidrunipuu. Otsisin netist kuidas ja mis, ning jaanuari keskpaigas suskasin seemne mulda. Ma juba olin valmis eksperimenti lõpetama, aga 4 päeva tagasi märkasin potis rohelist tärkavat Ilu. Nüüd ostsin poest ka väetist kasvavale sidrunipuule ja nüüd jääb ainult oodata.

Pealegi peaks õigepea potti pistma paprika, pipra ja mõne tomatikese seemne ning asuma taas eksperimenteerimise laineile.

Maru ja aknad

Eile öösel käis korduvalt peast läbi mõte "Egas tuul nüüd maja paigast ära nihuta?" Sellist tuult pole me siin majas veel tunda saanud. Suured aknad nagisevad niigi, aga hommikul puhus tuul magamistoa seesmise avatava akna lahti. Välimine aken, kusjuures, oli ilusti kinni. Ainuke häda on see, et raam on veidi kiiva kiskunud aja jooksul ja õhk pääseb LIIGA vabalt liikuma.

Aknad. Pole veel saabunud. Pidid saabuma eelmisel nädalal, aga ettenägematute asjaolude (nagu näiteks pühad detsembris) nihkus tähtaeg 2-3 nädalat edasi. Ehk siis peaks nüüd algaval nädalal või järgmisel nädalal toale aknad ette saama. Siis saab remondiga edasi toimetada. Seni peaks üritama natuke seal toas pahteldada. Aga see õnnestub juhul kui kaks tegelinskit suudavad ühiselt korraliku lõunatudu teha.

Ja üldse akna teemasse tagasi tulles, peaks suured aknad kiires korras ära vahetama. Õhuliikumine nende kaudu on ikka meeletu. Suurema tuule korral on toa soe üsna kiiresti majast välja puhutud. Detsembrikuise küttearve saame ehk kirjutada rekordite raamatusse ja rohkem NII ilusaid numbreid ei pea kogema. Jaanuari kuu põhjal võib öelda, et pliidiga kütmine ja manuaalne automaatse keskkütte kontrollimine tuli tunduvalt odavam. Kuigi jaanuar oli ikka natuke soojem ka. Detsember oma kahe legendaarse tormi, Monika ja Scarletiga on ka ilmselt jäädavalt meeles.

Nii et kui aknad ees, siis hakkavad ehk asjad ka natuke kiiremini liikuma. Ainuke miinus on asja juures see, et ööpäevas on vähe tunde ja ei jõua kõike soovitut ja planeeritut ära teha nii käbedalt kui vaja.

Pesa punumine: Puistevill...

... katuse alla. Olin juba unustanud kui aromaatne see värk võib olla. Aga asi edeneb.

Muideks - toa aknad on tellitud. Jaanuaris peaks eeldavalt aknad valmis olema. Puitaknad siis. See tähendab aga seda, et mõningane kipsplaat ja krohvimine jääb jaanuari. Seni saab krohvida ja pahteldada ja värvida neid seinu ja lage, mida vanade akende eest äravõtmise protseduur ei ohusta. Ehk siis minu salajane helesinine unistus "Jõuluks toa remont 100% valmis" nihkub veebruari. Nojahh siis. Seni saab siis sobivat laelampi, kardinaid, rulood ja mis-kuhu-toas mõelda.

Pesa punumine - vastu talvele

Pole kaua kirjutanud pesa punumisest. Ega tegelikult palju polegi kirjutada. Siiani oleme tegelenud nende asjadega, mis on olulised majas elamiseks ja remondi jätkuks.

Üks suuremaid ettevõtmisi oli elektrikilbi vahetamine. Vana ja amortiseerunud vaheti uue ja popi vastu. Aega kulus 1 päev. Aga no seda tegid ka selle ala spetsid. Natuke oli vaja ka väljas pool maja seinu juhtmetega toimetada. Just selle toimetamise ajal otsustas pisut vihma sadada (see väga mehi ei heidutanud) ja natuke välgutada. See viimane võttis meestel südame natuke puperdama, sest üks nendest just samal ajal just oli elektrijuhtmed näpus redelil toimetamas. Aga kiirelt ja korralikult sai asi tehtud.

Juunis puhtaks kraabitud gaasipliidi otsustasime siiski välja vahetada. Sellisel lihtsal põhjusel, et ei küpsetanud see ahi mitte üldse. Kui ahjupott täita sealiha tükkide ja porgandi ja puljongiga, siis peaks teoorias kõik see 2 tunniga valmis küpsema. Võta näpust - porgand, mis oli kuubikustatud, jäi ikka pooltooreks. Nii saimegi uue ja töötava ahjuga pliidi omanikeks. Olgu öeldud, et esialgu poeukselt paistnud suurest valikust pliitidest, polnud lõpuks valida just paljude vahel. Sõelale jäi 2 või 3 pliiti. Ühe energiaklass ei sobinud meile, teise gabariidid olid meie jaoks valed ja nõnda jäigi see kolmas.

Augustis sai A oma esimese korstna ehituse tehtud. Vana korsten pärast paari haamri koputust vajus koosta lahti. Korrast ära korstnale juhtis tähelepanu ka naabrimees (väikest viisi korstnapühkija peale kauba), kes oma korstent ehitas ja katuselt nagu muuseas ka naabrite katuseid silmitses. No korsten oma gabariitide ja sisuga on muidugi paras žedööver. Aga valmis ta sai ja tõmbab ka. Muidugi vajaliku ehitusmaterjali toomist ehituspoest ei hakka kirjeldama ega kommenteerima, aga loodame, et auto andestab meile selle ja teenib meid truult edasi.

Vana ja uus

Järgmine projekt oli "Puupliit töökorda". Ehk siis uus pliidiraud. See aga tähendas taaskord natuke pottsepa töid. Said needki tehtud. Pliit ise on muidugi paras žedööver taaskord (üldse on siin majas palju žedöövreid). Esmalt tuhaauk on meeletult suur. Suvel tühjendasin seda tuhast - sain pool 40-liitrisest prügikotist täidetud. Selle tuha kätte saamine oli ka muidugi paras tegemine - tuhaaugu uks, võrreldes augu enda gabariitidega, on ikka üsna pisike ja rääkimata siis selle tuha augu sügavusest. Igast nurgast kühvliga tuhka kätte ei saa. Aga kui natuke kogemust juba kogunes, siis sai enamvähem tühjaks selle augu. Küpsetusahju uks on ka ühest hingest lahti, aga selle üle väga ei põe. Kunagi hiljem laseb uue pliidi laduda, siis saab korraliku ahju ka sinna sisse. Ja kui korstna tõmbelõõr peaks teoorias olema vaadeldav ahju alt lõõrist, siis sinna piiludes vaatas vastu sein. Nii et ma parem ei kiusa end mõttega "Kuidas küll selles ahjus asjad valmis said?". Põnevam oli hoopis ahju sisu - sokk ja tellis. Soki olen juba ära visanud, aga tellis kükitab veel truult ahjus. Mine tea - äkki on see sihtotstarbeliselt seal ja selle eemaldamisel vajub miskit kokku.

Õues toimetamistest

Suvel sai laps endale ka liivakasti, mis on üks tema lemmik hängimiskohti. Emme, issi ja teised peavad ka end seal mõnikord liivaseks tegema.

Äralõpnud varesega monoliitsest raudbetoonist tiigi lammutasime ka ära. Ei näinud sellel tiigil mõtet.

Kui suvel mõtlesime, et viletsad õunapuud võtame maha. Hehh! Esialgseks mõtteks see jäi, sest päris korralikud õunad kasvavad puude otsas - Antonovka, Martsipan, Sidrunkollane, Tartu roos, Paide taliõun, Valge klaar ja veel mõned, keda me ei suutnud määrata. Lisaks on paar õunapuud perepuud. Nii palju siiski sai tehtud, et puud võtsime madalamaks. On tulevikus lihtsam hooldada ja õues ka rohkem päikest. No ja õunu oli ka selaastal meie aias üsna palju. Kahjuks ei jõudnud pooli õunu moosiks teha. Aga õunamahla sai küll üsna natuke. Antonovkast nii umbes 30 liitrit.

Lillesibulad pistsin isiklikult mulda. Nartsissid ja tulbid. Kuna kõik tahaaeda ei mahtunud, siis mõned sibulad pistsin ka maja ette Valge klaari alla. Eks näis mis ja kes neist kevadel õisi näitab. Ning otseloomulikult sattusin ma seemnepoes vaimustusse igasugustest seemne pakkidest. Eks näis kas mu hulljulge plaan kevadel (või siis juba veebruaris) tulemusi hakkab andma. Enne tuleb välja mõelda kuhu mis aias käima hakkab. Aga olgu öeldud, et ostetud seemne pakkide seas on lisaks lilleseemnetele ka mõni kõrvits ja kurk.

Lohakaks muutunud komposti hunniku aia nurgas kujundasime natuke ümber. Sealt alt ilmus täitsa arvestatav hulk mustamulda, mida saame aias lohkude ja peenarde täitmiseks kasutada. No ja üks püham eesmärk sellel ümberkaevamisel oli ka aianurgale ligi pääsemine - saab ju sinna siis kompostikasti ehitada.

Lemmikloomad - hiired. No lugemine läks sassi, aga lõksuga oleme kinnipüüdnud vist 6 hiirt. Neist 2 saime kätte ühel õhtul ühe lõksuga 10-minutise vahega. Neil ilmselt infovahetus ei toiminud.

Magamistoa remondist kirjutan mõnes teises sissekandes.

No ja nüüd kui kõik meeldetulnud kirja pandud, selgub, et ikka üksjagu on tehtud. Esialgu mõtlesin, et ega pikka heietust ei tule, aga võta näpust.

Hoidistamine

Suures hoidistamise tuhinas olen jõudnud sinnamaale, et sobiva suurusega moosipurgid on otsa korral. Allesolevad on moosi jaoks liiga suured (3 L) või siis ootavad muud sisu (letšo ja kõrvits).

Mullased näpud ja muud loomad

Siukeste soojade ilmadega pole mul kannatust näppusid mullaseks teha. Eriti veel päevasel ajal, kus päike on eriti tige. Täitsa normaalne nähtus on minna kell 10 õhtul aeda ja mõned naadi ja nõgese puhmad välja tarida (sääsed eriti palju toimetada ei luba) ning veidi kohendada ka mu ainsat arvestatavat peenart selles majapidamises - 3 nelki, pojeng, meelespea ja maitsetaimed - piparmünt, salvei, tüümian, iisop ja till ning varsti lisandub murulauk, mis siiani naadipõllus vapralt on vastu pidanud. Tõsi ta on, et sellise õhtuse natukese naadi noppimisega eriti kaugele ei jõua. Kohe alguses poolest hävitatud naadipõllust on saamas varsti taas tervik. Sealt päästetud maasikad andsid 5 marja - nüüd ilmselt tõmban need halastust tundmata sealt peenrast välja. Saab kevadel uued ja tugevamad taimed asemele tuua. Üldse peab mõtlema mis ja kuhu.
Mulle endale meeldiks püramiidi variant. Võtab vähe ruumi, saab ise teha, rohida on lihtsam ja mõjub efektsemalt kui lihtsalt peenar. Üldse tahaks veel palju asju, aga peab ka mõtlema mida jaksab ja jõuab teha. Hetkel on olulisem üks liivakast kusagilt sebida. Poiss juba vaikselt kasutab vaba mullapinda kühveldamiseks ja seal palja peega istumiseks.
Unistused: kompostikasti ehitus, marjapõõsad, mõned lilled, naadivaba muru.

Loomadest. Kõige meeldivam loom on siil. Temast on aias isegi veidi kasu - aitab teine tigusid hävitada, aga no ilmselgelt on meie aias neid tigusid mitmele siilile ja mitme talvevaru jagu.
Hiired on vallutamas. Õhtuti, köögist kobistamist kuuldes, on teada kes möllab. On teised juba eriti nahhaalsed. Mehhaaniline ründeatribuutika ootab poest kojutoomist. No ja siin kodus olen miskipärast mina see, kes pidevalt hiirtega kohtub. Ilmselt hiired fännavad mu ehmatamist, sedasi arvab vähemalt A. Üht hiirt silmasin ma täna lausa kompostihunnikus.

Ehjahhh... pilte ma täna ei viitsi lisada, ehk kunagi tuleb ülevaade meie aiast, mida on piisavalt natuke.

Pesa punumine alanud - köök

Tegelikult algas see juba 2 nädalat tagasi asjade ja enese ümberkolimisega. Sellele on järgnenud lõputu tolmu pühkimine ja köögi kraamimine, natuke remonti ja palju mõtlemist teemal "Mis, kuna ja kuidas".
Minu esimeseks suuremaks projektiks sai "Köögikapp korda". See tähendas ohtralt (lausa öökimiseni) pesuvahendit ja pesulapi liigutamist. Selletulemusena leidsid nii mõnedki nõud ja muud köögitarbed endale koha kapis. Peagi lisandus neile ka kuivainete paraad. Võiks ju öelda, et selline liigutamine mõjub tervistavalt. Mnjaaa.... võrreldes kuu algusega olen pool kilo maha saanud, aga selle suure küürimise ja sirutamisega sain 3. päeval endale seljavalu, mis ka järgmisel päeval veel endast märku andis. Aga no nüüd on köök enamvähem juba kõlbulik. Ahju küürimise esimene ring on tehtud - kõrbenud rasvale lähenesin esialgu tavalise pesukäsna ja cifi toodanguga, aga peagi mõistsin, et traatkäsn ja vesi on esialgu tõhusamad. Nüüd vähemalt julgeb proovida kas ahi töötab ja siis uuele küürimisringile.
Köögis on veel jäänud muidu valamualune kapp ja seinad pesta.
Erilisi leide on siis elamises küll ja veel. Suurim köögileid sai teoks eile. Juba mitu päeva oli probleeme sellega, et vesi ei tahtnud köögivalamust ära joosta. Ei aidanud need kraanipumbad ega ka torusiilid. Täna võttis A. kätte ja kookis selle toru sealt valamu alt lahti. Pole ka ime, et vesi sealt ära ei tahtnud voolata. Sinna on siis ladestunud kõik see, mis nõude ja muude asjade küljest on ära pestud... ilma pesuvahendita.
No ja köögilemmikloom on mul rott (esialgu arvasin küll hiirt olevat, aga pärast pikemat mõtlemist jäi siiski rott). Ega ma muidu tema olemasolust poleks teadlik, aga ühel õhtul ma sain temaga tuttavaks. Istusin ma teleka ees ja pliidikõrval tööpinnal oli taldrik kotlettidega. Mingil hetkel ma registreerisin ühe kotleti liikumise, järgmisel hetkel nägin nina, kõrvu ja saba ning siis järgnes juba puht naiselik reaktsioon. Muidu ma sedasi ei reageeri, aga nii nahhaalse kotleti varguse peale ei osanud lihtsalt teisiti. Korra olen seda semu veel kohanud, aga siis mu naiselikku reaktsiooni ei järgnenud.

Muidu vajab köök üht korralikku remonti - köök pole sellist asja ilmselt näinudki. Kahhelkivid on seinast lahti ja kohati isegi juba ära kukkunud, sein vajab värsket värvi, nõukaajal seina topitud plastikplaat ja põranda lapp-lapi-peal-linoleum vajavad väljavahetamist. Rääkimata elektrisüsteemist, sest söögi tegemine ja nõude pesemine pole endistel aegadel ilmselt valgust vajanud. Aga selle kiire asjaga veel aega on. Enne tuleb üks magamistuba ära remontida. Sellest toast aga millaski teine kord.