Plirts, plärts, kohe läbi on märts!

Lõpuks hakkab see paks lumekiht hääbuma. Õigemini on enamus juba hääbunud. Märtsi lõpus Inglismaale mõneks päevaks lahkudes, jäi Eesti paksu lumekihiga maha. Lätipiirist alates kattis maapinda tunduvalt õhem lumekiht - justkui oleks teise kliimavöötmesse jõudnud. Riias olid alles ainult vähesed lumevallid. Inglismaal haljendasid põllud roheliselt. ... Jah, sai reisul käidud. Soojus, rohelus, karjuvad linnud ja palju nartsisse ning otse loomulikult inglaste viisakus, soojem variant sellest.
Üsna mitmed asjad panid mind selles riigis hämmastama - Londonis nähtud mitte valgete inimeste hulk, õhukeselt riietatud ja mütsivabad iminud(nende seas ka alla kuu vanused), palja säärsed koolijütsid.. no ja kui ma veel viitsiks mõelda, siis leiaks sellesse loetellu veel mõned "hämmastused".
Positiivsel mõõdupuul jäid meelde (kauaks ajaks) - üliemotsionaalne kontsert meeskooriga, host'id (60 aastat abielus olnud vanapaar, mees küll kehva kõrvakuulmisega, aga see-eest oma pisikese autoga sõidab nagu Schumacher; teada saime ka fakti, et muidu ta käib proovides jalgrattaga -vanust 86 eluaastat!), sõbralikud inglased ja hea õlu.
No ja see lennukisõit. Peaks mainima, et see oli esimest korda lennukiga sõita. Ega ma eriti ei fänna lennukeid. Endiselt meeldib mulle transport, mis liigub mööda maismaad. Tundub kuidagi turvalisem minu jaoks. Iseenesest polnud väga vigagi lennukiga lennata - kui kuidagit muudmoodi ei saa, siis suudan lennukisse järgmisel korral istuda küll.

Poiss resideerus sel ajal natuke Tallinnas vanaema-vanaisa ja tädide valvsa pilgu all. Viimastel päevadel issiku ja Tartu vanaema hoolitseva "käpa" all. Poiss oli õnneks rahulik ja leplik - kartsin ma ju hullemat. Isegi taas minuga koos olles, polnud väga viga. Ainult suureks süleloomaks oli vahepeal muutunud. Vanaisa poolt õpetatud üksikud "tobedused" käisid ka asja juurde. :D Hullem jäi vist ära ka selle pärast, et rinnalapse staatus sai kuu enne reisi täitsa ära lõpetatud. Pärast seda on poiss öösiti ka palju rahulikumalt maganud. Kui nüüd ainult need hambad selle lapse piinamise (palavik, lahtine kõht, jaurapaura) ära lõpetaks.

Pliks-plaks

Aga nüüd ma panin augustikuise reisu pildid ka üles Fotkisse, kuna Nagist võttis üks vandersell pildid maha.

Aga mis veel vahepeal: Getli sai mehele pandud. Täitsa vabatahtlikult läks ning kui veel eriti aus olla, siis nii lõbusas pulmas polnud ma veel käinud.

Ja siis see kunagi mainitud perekondlik üritus oli Raadi järve puhastamine. Pildid on sellest üritusest SIIN.


... no ja siis veel see ka, et täispikk reisikiri on valmis.

Nädalavahetusest

Torm pakkus tunnustatud teadlastele haruldast vaatepilti

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=19236

Autor: Monika Puutsa
Kolmapäev, 05. september 2007.

Rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased kogesid laupäeval ja pühapäeval Saaremaa rannikut uurides unikaalseid loodusnähtusi.


Ewald Quak ja Liivi Reits Harilaiul tuules ja vihmas rannaprofiile mõõdistamas. Foto: Kadri Sepp

“Kuna meid huvitasid need asjad, mis kujundavad rannaprotsesse, nautisime täiega,” ütles nädalavahetuse heitliku ilma kohta üks õpperetke korraldajaist, 2005. aasta jaanuaritormi täpseimalt ennustanud Tallinna tehnikaülikooli rannikutehnika professor Tarmo Soomere. “Lained olid üleval ning nägime asju, mida olen eluaeg unistanud näha – asju, mida ei ole teaduskirjanduses kirjeldatud. Kui oleks olnud ilus tuulevaikne ilm, poleks me midagi taolist näinud.”

Rahvusvahelise suvekooli “Rannikud ja rannikuprotsessid” raames käis Saaremaa rannikut uurimas ligi 40 huvilist: teadlased ning TTÜ ja Eesti mereakadeemia tudengid – tulevased sadamaehituse ja rannikutehnika spetsialistid ning hüdrograafid. Oma kogemusi jagasid kogu maailmas tuntud rannikuprotsesside tippekspert, Waikato ülikooli professor Terry Healy Uus-Meremaalt ning lainetuse eriteadlane Miguel Onorato Torino ülikoolist.


Haruldane lainetus Harilaiul

Tarmo Soomere sõnul sattus uurimisrühm just tänu pühapäevasele tormile haruldase vaatepildi tunnistajaks.

“Nägime, kuidas Harilaiu peenar suudab laineid sõna otseses mõttes enda ümber kerida. Lained tulevad edelast ja pööravad 270 kraadi tagasi, ristudes Kiipsaare nuka ja Harilaiu peenra vahelisel sügavamal alal lõunast tulevate lainetega,” rääkis Soomere. “See on täiesti unikaalne. Haruldane on isegi see, et edelast tulevad lained jõuavad nii kõrgena Uudepanga lahte, mis on avatud hoopis loode poole.”

Soomere sõnul ei suutnud tunnustatud spetsialistid, kes tehnikaülikooli esindajatega kaasas olid, vaatepilti uskuda. “Käisid, mõõtsid, arvutasid,” lausus Soomere, “lõpuks kratsisid kukalt ja ütlesid: vist ikka on tõesti nii. Ja täna (esmaspäeval – toim) seletati see juba üliõpilastele lahti.”

Soomere sõnul sünnib Harilaiul nähtud lainetuse kohta meeskonnatööna kindlasti paar teadusartiklit. “Meil juba näpud sügelevad,” kinnitas ta. “See ei ole otseselt avastus, aga et teoreetiliselt pliiatsisüdamikuga ennustatud asjad looduses tegelikult toimivad ja nii efektselt, on päris südant kosutav.”

Unikaalsed rannavallid

Terry Healy leidis, et Undva ninast piirivalvekordoni juures Suuriku panga poole asuvad rannavallid on unikaalsed ning maailmas on seda tüüpi randu vähe. “Mina arvasin, vastupidi, et neid on palju,” tõdes Tarmo Soomere.

Oma Saaremaa-reisi alustasid ranniku-uurijad aga hoopis Kaali meteoriidikraatrist. “Selle kohta ei tahtnud keegi uskuda, et ainult viiekümnetonnine kivi selle tekitas,” ütles Soomere. “Päris vaikseks jäädi siis, kui palusime ette kujutada, mis juhtuks, kui taoline rahn merre kukuks.”
Suvekooli rühm külastas ka Pilguse mõisat, Antarktika avastaja Fabian Gottlieb von Bellingshauseni lapsepõlvekodu.

Haagi lõukal vaatasid teadlased klibuvalli, mille liivaranna keskele tekitasid tänavused talvetormid rusikasuurustest kividest. Vaigul külastati Valget mäge. “Väga huvitav oli näha, kuidas toimivad lained suhteliselt vaikses kohas, viies mäest sadu tuhandeid tonne materjali ühest kohast teise, kilomeetrite kaugusele Veere sadama kai äärde,” leidis Soomere. “Kui Veere sadam ehitati, 1960–1963, oli seal sirge rand, nüüd aga on sinna sellest Valge mäe materjalist tekkinud paari jalgpalliväljaku suurune ala.”

ETV võttis linti

Soomere hinnangul oli retk Saaremaale väga õpetlik. “Saaremaa on Eesti väike mudel,” ütles ta. “Seal on kõiki rannatüüpe alates mudarannast, liivarannast, pilliroo- ja kõrkjarannast moreeniastangranna ja pangani välja. Väikeste vahemaade peal on võimalik näidata väga erinevaid protsesse.”
Rannikuehituse seisukohalt leiab Soomere, et “Saaremaal paistavad elavat mõistlikud inimesed, kes teavad, mida meri tähendab”.

“Midagi lausa silmatorkavalt valesti ehitatut me ei pannud kuskil tähele; lausa vastupidi: põliste saarlaste käest saime hoopis meie palju huvitavat teada,” kinnitas Soomere.

Enne Saaremaale jõudmist külastas uurimisrühm ka Pärnu randa ja Valgeranda, samuti Väikese väina tammi. Kogu ettevõtmist toetas SA INNOVE Euroopa Liidu struktuurifondidest.

Suvekooli rahvaga käis kaasas Eesti Televisiooni võtterühm. “Nemad olid kogu sellest reisist vaimustuses,” rääkis Tarmo Soomere. “Lubati teha telesaade ja lühemate filmilõikudega DVD gümnaasiumiõpilastele näitamiseks eesmärgiga õpetada rannas olemist ja ranna kasutamist. Kõige olulisem on aga, et saame oma teadmised tippekspertidelt ning ei pea kordama teiste tehtud vigu.”

...taamal, laiub kus taevas ...

paraparaa ja hopsassaaaa.... ning puhkus ongi kohe läbi. Natuke kurb, aga sellegi poolest pole mul kaua nii toredat, mõnusat, ekstreemset puhkust olnud.
Märksõnad puhkust iseloomustama on mäed, sõbrad, hommikune puder ... ja mäed.
Nimelt sai käidud avastamas Kõrg-Tatraid. Järgneb väike lühikirjeldus:

1. päev:
Kell 6 sõitsime välja Tartust Lõunakeskuse eest olevast parklast. Suund võeti Slovakkia poole. Abiks GPS ning ees ootas öine sõit läbi Poola.

2. päev:
Kuna ma eriti hästi autos magada ei saa, siis vaatasin varahommikuses Poolas kuidas päike küngaste vahelt tõusis ja siis pilvedesse kadus. Väga ilus oli ning sellel hetkel oli kahju, et ei olnud ühtegi fotoaparaati käepärast. Hommikusöögiks oli pitsa ja tee, mille ainuke lisand oli suhkur.
Poolas lõbustas meid ka sealne politseinik, kelle ainsaks huviks oli see, et kas kõik 6 vanderselli on eestlased. See oli ainuke kokkupuude politseinikega sellel matkal.
Pärast lõunal jõudsime siis Slovakkia turismilinna Popradisse. Enne kämpingusse minemist võtsime suuna Tatranska Lomnica mäele. Päris tippu me halva ilma tõttu tõstukiga sõita ei saanud, aga alustuseks kõlbas 1751m kah. Mäel vaatasime kuidas pilved tulevad ja lähevad ning kuidas mäe tipp mõne pilve seest vilksatab.
Enne pimedaks minekut käisime kiiresti läbi kohalikust "säästumarketist", kust osteti kohaliku odavat märjukest ja muud head hamba alla. Ja siis kämpima.

3. päev:
Terve öö sadas padukat - sellist ühtlast padukat ning helged hetkel olid alles hommikul. Kuna esimese plaani järgi oli just see päev mõeldud mäkke ronimiseks, siis selle plaani me tegime ümber ja läksime hoopis Tatralandia veeparki. 3 tundi ligunesime seal ning siis suundusime otsima internetikohvikut, sest üks reisikaaslane tegeles reisi ajal ka baka-tööde juhendamisega. Muidugi proovisime ära kohaliku köögi. Enamasti koosnes see kitsejuustust, kartuli-nagitsatest ja kapsast.
Õhtul läks pärast kella 8 kiiresti pimedaks. Seega pidime kiiresti otsima pärast hilist lõunasööki telkimiskoha. Leidsime. Asutasime end ühele mäenõlvale. Püstitasime oma 3 telki, sõime ning läksime magama.

4. päev:
Hommikune päike tõi nähtavale ka meie telkimisplatsilt avanenud vaate mägedele - vinge! Samuti avanes vaade sellele, mis meid ümbritses - ühelpool oli midagi varjendi sarnast, teiselpool natuke eemal mälestuskivi fašismi vastuvõidelnud kaptenitele. Saime ka teada, et olime end "parkinud" ühe matkaraja äärde, aga see meid ei morjendanud. Saime söödud, pestud, kotid pakitud ning järgmise kolme päeva ilmaprognoos oli palju lubav - päikseline.
Viisime auto valvega parklasse ning hakkasime mööda punast matkarada ronima mäe otsa. Palju oli neid matkajaid. Nägime ära ka kohustuslikud eestlased. Õhtuks jõudsimemäel oleva karjusehütini (ca ~2400m, aga päris kindel ei ole), kus oli ööbimisvõimalus. Seal oli ka vaatega kemps. Sellist vaadet mujalt ei leia. Õhtul valmistasime makarone ning teed (lisandiks oli stroh 80). Magama heitsime kõrtsitoa põrandale.

5. päev:
Hommikusöök oli meil hütis (sealne teetass meenutas väiksemat sorti supipotti) ning kaasavõetud kaerahelbepuder jäi ootama järgmist korda.
Kell 8 hakkasime taaskord üles ronima. Enne veel vaatasime kuidas poolakatest alpinistid läksid traksistatult mööda teist rada ... või õigemini mööda seda rada, kuhu meie oma suurte kottidega ei oleks läinud. Ning üldse tekkis küsimus - miks inimene tunneb vajadust nii kõrgele ronida?
Aga klõpsutasime kaasavõetud digikaameraid ning aina ronisime sinna tipu poole. Lõpuks jõudsimegi sinna. Kõige tipus oli piiripunkt ning hunnikus matkajaid. Mõned neist hüppasid muretult ühelt kivilt teisele ning meie vaatasime suurte silmadega hoides 10 küünega kivist kinni.
Aga siis sai see 2500 (Rysy mägi) ületatud ning alustasime allaminekut - Poola poolele. Esmalt ketid-ketid-ketid ning ülestulevad matkajad, keda lasime mööd ja kes meid mööda lasid. Seejärel enamvähem rada ja mõningased enam mitte funkavad põlved (minul neid lausa 2).
Ja lõpuks öö kämpingus kaubabussi põrandal.

6. päev:
2 tegelast meie seltskonnast läks autole Slovakkiasse järele, sest 2 meie seltskonnast polnud enam matkavõimelised ja 2 jäid meile seltsiks. Hängisime ja chillisime siis seal rahvuspargis ning lõpuks võtsime omad kotid ja veel 2 Slovakkiasse läinud tegelase kotid. Omad sammud suunasime rahvuspargi parklasse. Kus tegime süüa ja ootasime pimeduses mõmmit=P. Lõpuks tuli auto meieni ja saime minna kämpima normaalsetesse tingimustesse Slovakkiasse.

7. päev:
Hommikune dušš oli lausa õnnistus. Tore oli tunda end jälle puhtana. Hommikusöök söödud, asjad pakitud. Siis suundusime Budapesti poole. Mida lõuna poole me sõitsime, seda soojemaks läks. Maantee äärtes päevalillepõllud ja viinamarjaväljad.
Pärastlõunal jõudsime Budapesti. Jalutasime linna peal ja käisime restos õhtust söömas. Mustlane viiuliga meeleolu tõstmas ning oma teenitud raha välja nõudmas.
Hästi ilus linn. Sinna tahan tagasi.
Ööbisime kämpingus Budapestis.

8. päev:
Taas jäi üks pakk putru söömata, sest söömine oli kämpimisteenuse sees. Pakkisime asjad kokku, käivitasime mootori ning suundusime Egeri poole.
Ilus pisike linn, Egeri kindlus oma ajalooga, lõuna restoranis, veinikeldrid ning umbkeelsed ungarlased.
Pärast Egerit algas sõit kodu poole. Kuna olime plaaninud külastada veel Slovakkia ostukeskusi, siis läks ajaga napiks. Kell 8 pannakse seal ju kõik poed kinni. 5 minutit enne 8 leidsime ühe pisikese poe ja läksime šoppama. Müüjate näod olid suht ehmatunud, aga lõpuks oli neil naljakas.
Ja veel üks öö autos läbi Poola. Poola bensukates on ekstreemus - "WC"-s on see sama vana hea auk põrandas ning kui nöörist tõmmata, siis vesi peseb puhtaks terve põranda.

9.päev:
Poola, Leedu, Läti. Kusagil vahepeal üks hommikusöök. Ja siis pärast lõunal juba kodune Tartu. Pehme voodi on lausa õndsus.

Kes tahab Tatratesse puhkama minna - võin jagada kasulikku infot.

Ilgelt pikk sai see kirje nüüd, aga tegelt oleks veel pikem tulnud. Jätsin lihtsalt palju-palju kirjutamata. Kes tahab pikemalt teada, see kirjutagu.

Appi tõttab stiilne viisik!!!

Kihnus on varemgi käidud, aga nüüd sai Ruhnu saar ka külastatud.
Ruhnu sai siis mindud rattamatkale. Rongiga sõitsime siis reede varahommikul Pärnusse. Teel sinna sai igasugu huvitavaid asju räägitud. Agne rääkis Põrgupõhjast ja Ernast ning ülejäänud seltskond jälle kuulas kõrvad kikkis.
Rongile järgnes hiline-hommikusöök-varane-lõunasöök PortArtur2-s - täidetud pannkook, mis täitis kõhu pikaks-pikaks ajaks.
6 tundi Pärnu rannas - natuke palju oli seda mõnu. Mina olin suht põlenud, Aune oli põlenud, Kristi oli põlenud, Agne esialgu ei kurtnud... Mai-Liis tegi tööd kusagil kohvikus. Ja päiksekreem siin ei aidanud =S. Aga nüüd, pühapäeval, olen ma juba kergelt päevitud kerge punaka jumega.
3,5 tundi merel loksuda ja seda keset ööd... natuke liiga palju. Eriti kui kohe korralikult loksutab. Pool üks saarele saabumine oli kui õnnistus ning voodikoht telgis oli ääretult mõnus.
Teine päev. Huvitav ekskursioon Ruhnu saare muuseumisse, kirikutesse, laada külastus.
Ratta selga sai ikka natuke ka. Ainuke probleem oli see, et maantee rattaga liivas eriti sõita ei saa. Aga Ruhnu saare rannad on imeilusad, metsarajad mõnusad, mustikaid palju, muulukad ka täitsa õige maitsega. Tuletorni juures käisime ka. Täitsa kõrge mäe otsas oli see tuletorn ja sinna jõudmine oli suht keeruline - liivased rajad ja järsk nõlv. Aga meid ootas saun ja laulvad liivad Limo rannas. Super ilm ja lainetav meri olid lausa rabavad. Õhtune päike oli eriti mõnus. Kuigi terve päev päikest väsitab suhteliselt kiiresti ja nõnda see päev mul varakult lõppeski.
Öösel sadas vihma=P. Nii mitmedki sättisid end magama tähistaeva alla õhtul, aga eriti kauaks seda rõõmu neile vist ei jätkunud, sest hakkas sadama. Aga mind see ei mõjutand, sest ma telgis ja oli ka hea soe.
Aga mis puutub sellesse stiilsesse viisikusse või õigemini kuuikusse, siis see oli rongiga Pärnust tagasi sõitev seltskond. Stiilsus sai alguse Pärnu lounge'ist Lemon. Muidu selline udupeen koht ja siis saabusime meie oma dressides ja matkakottidega. Stiilne või mis=P.
Edasi oli imeliku riietumisstiiliga inimesed rongis. Õigemini Kitty juhtis tähelepanu sellele. Esmalt oli seelikuga noormees. Selle seeliku juurde oli ka sobiv jakk. "Ilmselt matching outfit, kui ta tagasi tuleb, siis vaatame kuidas nende jalanõudega on=P", ütles Kitty kui noormees seelikus oli taaskord kasutamas esimese vaguni teenuseid. Eks siis stiilne kuuik tšekkas jalanõusid - sandaalid ja mustad sokid. Sellega oli noormees nats puuse pannud. Järgmisena tuli juba üsna kõrges eas vanem daam, kelle pluusil olid nööbid selja peal. Tekkis küsimus, et kuidas ta need kinni saab. Mina pakkusin, et ilmselt mingi vanakooli värk. Laienes see toatüdrukute ja muude taoliste kaaskondlasteni. Kolmandaks olid stiili puhtad neiud - kõrge säärega ketsid, mille nöörid pidid ilmselt olema väga korralikult ja täpselt seotud (neiu sättis ja sidus paelu väga hoolikalt), kitsad musta värvi teksad ja võrkpluus. Ainuke viga oli see, et neidude stiili juurde kuulus ka suitsetamine. Aga muud eriti nii silmatorkavat ei suutnud Kitty leida. Ülejäänud seltskond oli kuidagi hall mass.
Aga nüüd on kodus hea olla. Aga üks igatsus on.