Juurdehindlus poodides

Eks ta ole ammuteada tõde, et meie kaubandusketid lisavad toote sisseostu hinnale kenakese protsendi. See protsent on päris kenake, kui arvestada täna endale soetatud trikood.

Kui poes näed endale vajalikku eset lausa jahmatavalt odavalt, siis ikka ostad selle endale. Nõnda minagi. 2 eurot ujumistrikoo eest on päris odav, kui nii saab öelda. Et pole ka kahju kui trikoo kaua ei kesta. Kodus hakkasin siis selle oranži sildi all olevaid teisi sildikesi uurima. Päris korralikult teineteise peale kleebitud, aga lahti ma nad kookisin. Trikoo oli lausa teist korda allahinnatud. Eelmine soodushind oli tõhus 8,65, vanas vääringus 135 krooni ja 34 senti. Pärast pisikest küünetööd jõudsin esialgse hinnani -13,88 euri (217,20 krooni). Nii et päris soodus ost siiski. Iseasi kaua need õmblused vastu peavad. Eelmine trikoo (~150 eek) hargnes mõnest kohast lahti pärast kolme kuud regulaarset (2 korda nädalas) kasutamist. Aga pidas tublisti vastu 9 kuud enne kui tagumik hõredaks kulus.

Masendav

Võiks ju vahepeal midagi kirjutada (kui juba selline ajapäeviku moodi asi olemas on).
Hetkel on kõige põhilisem element AEG. Aega nagu on, aga samas ei ole ka. Hetkel on aega, et koristada, kududa, jopetrippi parandada ja veel nipetnäpet asju teha(näiteks veebist mõnda riiulit otsida). No aga seda aega on pidevalt.
Igal päeval kui tekib võimalus (lugeda: poiss magab), siis tuleb kiiresti elamist korrastada. Saab vähemalt õhtul tõdeda, et see tuba oli päeval KORRAKS korras. Pätu ajab ju kohe toa segi kui pai poja üles ärkab. Kõndima hakkamisest saati on Pätul üha suuremad ja kõrgemad tuurid tulnud. Õunakasti toimetamine ühest toast teise on käkitegu, fooliumirulli kättesaamine on imelihtne, võtmekorv aknalaualt sai tõstetud juba kõrgemale.
No ja see kudumine - kui nüüd täitsa aus olla, siis suvel käsilevõetud Perenaise cardigan on jälle edenema hakanud. Endalegi tuleb muie näole - põhiosa sai valmis kootud 3,5 nädalaga aga need 2 varrukat valmivad juba 4 kuud. Tegelt on veel rohkemgi käsil ja mõttes. Peaks tegema - küll jõuab. Lihtsalt millalgi kindlasti saavad valmis.
Aga vot see jopetripi parandamine tundub küll hetkel ületamatu ettevõtmine. Juba nädal ja peale tagasi ütles A. et just läks katki ja tuleb uuesti kinni õmmelda. Kusjuures veel minu jopel. Õnneks pole viimasel ajal olnud vaja viibida sellises kohas, kus vaja tervet (s.t korralikult kinnitatud) jopetrippi.
Ja see riiuli otsimine - selle asemel ma istun siin ja blogin, kütan ahju ning vaatan kuidas poja und näeb. Aga eks ma suundun nüüd siis riiuli otsingutele.

Ajaloo huvides võiks siia muidugi kirja ka panna, et sel aastal (tegelikult juba eelmise aasta jõuludest alates) on imeline talv - külm, karge, valge, lumine, jäine.

Lapsevanema raske amet

Karm reaalsus - viimati magasin tere öö normaalselt enne sünnitust. Selle tulemuseni jõudsin kui poisiga öö haiglas veetsin. Larüngiit. Iga tunni tagant poissi aurutada. Ja sedasi jõudsingi järgmisesse päeva - lõdisedes, iiveldades ja mõeldes, et miks sünnitusmajast koos lapsega kasutusjuhendit koos lastearsti diplomiga kaasa ei anta. Miks lõdisedes ja iiveldades? Palat oli külm. Oli lausa kuulda kuidas aknast külma õhku puhus. Varbad külmetasid ning vahelduva eduga tiirlesid mõtted villaste sokkide poole. Vahepeal tõstsin poisi endale kaissu, et soojem oleks. Magada ju nagunii ei saanud. Iga väiksem piuks ja "köh" voodist pani pead pöörama ning kuulama, et kust helid tulid. Muremõtted. Kella nelja ajal lisandus külmetamisele iiveldus - viimane arvestatav söögikord oli ju umbes 12 tundi tagasi. Õhtul koju jõudes ei jõudnud ju ahjukana ega riisi süüa. Need said vahetult enne haiglasse sõitmist valmis. Mõtlesin küpsistele köögikapis. Õnneks meendusid jope taskus olnud salminaagi kommid. Vähemalt iiveldus kadus.
Nüüd on vähemalt poiss kodus ja hingab normaalselt ja mina olen natuke und saanud.
36 tundi magamata mõjus mälule halvasti - ei meenunud enam ükski sõnad, rääkimata võõrsõnadest, mida haiglas sai kuuldud mitmeid.

Tallinna ühistranspordi mõnud

Eelmisel nädalal nautisin mina siis Tallinna ühistranspordi ja Savisaare pakutavat reisisaatja teenuseid. Pani ikka kukalt kratsima küll - 5 bussi-trolli sõidu peale nägin mina ainult ühte reisisaatjat. Üsna masendav - eriti kui vankriga liikuda.
Aga õnneks on kaassõitjaid, keda võib lausa liigitada kolmeks. Esimesed on need, kes tulevad appi ilma küsimata. Teised on need, kes aitavad kui küsida. Kolmandad on need, kes põgenevad vankrit nähes võimalikult kiiresti bussist/trollist/trammist, et mitte hakata mõne vankriga jändama või kedagi aitama. Vaadaku noored emad ise kuidas saavad.
Ja kui nüüd keegi tuleb ütlema, et ma valigu madalapõhjaline buss. Bussiplaanides on ju ilusad ruudukesed ümber trükitud, mõnes plaanis veel kollane lärakaski peale pandud. Aga no ei saa ja ei jõua alati kõike mõne bussigraafiku järgi seada. Kusjuures leidub bussijuhte, kelle kell näitab minu kellast natuke teist aega. Seega võib see ilus ja armas madalapõhjaline buss olla äsja lahkunud ja järgmine ei ole alati see sobiv.

Üldiselt - ajas natuke kopsu üle maksa küll.

Miks...

... satuvad kõik toredad ja mõnusad asjad ühele ajale?
1. TTÜ naiskoori ja Emajõe Laulikute spordipäev + meeskooride korvpall
2. Paunvere väljanäitus ja laat
3. mingi asi on veel

ja mina lähen hoopis poja vana-vanaonu juubelile (vabatahtlikult sunniviisiliselt). Samas, kui sellele päevale on omane sügiseselt sügisene ilm, siis on siseruumides just parem olla.

Peaks kirjutama...

..., aga ei viitsi. Muidu kirjutaks küll, sest emotsioone, mille ajel kirjutada on. Mõni nendest emotsioonidest on nii pinev, et mul pärast võibolla raske rahuneda ning veel raskem magama jääda.
Samas võiks ju rääkida lemmiklaulu valimisest või siis erovisioonist või siis poliitikast (masu ja igasugused valimised ju praegu väga aktuaalsed, samamoodi vastastikkused ärapanemised).
Aga kui aus olla, siis ma mõnikord ikka kirjutan ka - seda Kaarli blogisse. Sinna ju hea kirjutada, et mis tehtud sai ja kes külas käis ja kus käidud sai. Pärast hakka veel meenutama või kaotsi läinud paprite pealt numbreid taga ajama.

Ja kui nüüd päris aus olla, siis SUVI annab vaikselt endast märku. Toomingad õitsevad (õitsesid juba 2 nädalat tagasi), sama saatus on ka kirssidel (mis juba lõpetavad õitsemist). Õunapuud ja sirelid alustavad õitsemist. Pääsukesed tiirutavad ja "piiri-pääritavad" taeva all ning mis kõige tähtsam - õhus on tunda lehtede ja õite lõhna. See teebki selle hiliskevade nii mõnusaks. Isegi hommikune vihm ei peletanud õue pori sisse tatsama minekut mõtteist (kuigi eile peletas küll).

Valge kleit ilma sõprade ja sugulasteta

Kes ütles, et nii ei saa? Saab ikka küll. Tirtsikas tõestas selle ära.
Palju õnne kallitele.

Jehhhuuuu! 100

Postitus numbriga 100 ja Bingo võitu täna ikka ei tulnud =(. Aga vähemalt Jackboti ka välja ei loositud - seega järgmisel nädalal uuesti. Saaks vähemalt suurema elamispinna mingisugusegi alussumma kätte ja eks seda raha hakkab mujale ka kuluma - eriti uue aasta alguses.

Aga mis vahepeal toimus? Puhkus oli. Spaas käisin - Pühajärve omas. Täitsa mõnus oli, kuigi üsna väsitav. Ja ega muud eriti ei ole toimunudki.
Autokoolis edasijõudmisest nõnda palju, et pärast 5. korda platsil lasti mind liiklusesse. Seega - olge ettevaatlikud: üks hull liikluses rohkem!

Mina pole üldse elevil

Nüüd julgen natuke julgemal rinnal hõisata - 1/3 möödas, 2/3 veel ees

vässsss

Uus hooaeg kooris algamas ja ei olegi juhatuses. Võib öelda, et lausa imelik on see tunne. Aga ei kahetse - kolm aastat on piir, olen väsinud ja uusi ideesid ei ole. Las tulevad "nooremad" (mitte siis vanuse poolest) ja värskemad. Jõudu neile!
Väsimus andis tunda täna ka firma suvepäevade orgunnil - ühtegi head mõtet ei tulnud. Ehk ongi hea puhata. Õnneks varsti saab seda pikalt teha (puhkamise osa selles muidugi suhteline).

Ootasingi aega, millal see juhtub

Ehk siis millal mul saab kõrini kõigest sellest, millega ma tegelen (lühidalt: asjad hakkavad mu jaoks ammenduma):
* õppimine - lõputööd kirjutan suvel, ehk veab ja saan eksamid tehtud, kui ei saa, siis on natuke sitasti küll;
* naiskoor - mul on juba siiralt suva ning kui nad tausta teadmata oma otsuseid/järeldusi/ja-muud teevad. Nende oma viga. Ja kui nad ei viitsi ja käivad kohal ainult seltskonna pärast, siis otsigu mõni kohvik kusagil nurga peal... ja mis mõte on sellel, et 10 inimest pingutavad millegi nimel ja siis keegi ütleb, et kui tahad pingutada, siis mine mujale; (ja kui nüüd see mõne au pihta käib, siis seda postitust ma siit ära ei korista - tehku mis tahavad, enivei tulen varsti laulmast ära ning siis on mul neist siiralt pohhui); ja mingitest kahe koori pulmadest pühkigu kohe suu puhtaks;
* külmakapp - pärast 2-nädalast ootust, ütles remondionu, et oodake 1 kuu veel, siis tuleb see külmakapi osa, mis puudu (ma ei mäleta enam mis see oli). Asendus külmakapi neil pole, otsigu me ise;
* ja üleüldse, saab mul mõningatest asjadest lühema või pikema aja jooksul... et nüüd on siis aeg järgmise asja käes?

Nüüd küsite - ilmavalu? Vastan: ei, egoism ja tahtmine kuhugi jõuda, mitte ühe koha peal tammuda

Maikuu, suur toomepuu - uhke ja õisi täis

no see hetk ei tohiks enam kaugel olla. Kolmapäeva õhtul Tartu poole sõites, sai metsa alla ja põllule kiigatud - ülased ja varsakabjad olid omad õied lahti ajanud, põldude niiskemates kohtades võis aimata juba rohelist kuma ning pikajalgsed kured jalutasid mööda põldusid oma uhkel ja graatsilisel sammul. Kased on omad pungad lahti ajanud ja õrnkollakas roheline värv annab tooni. Seda õiget kevadist lõhna aga annavad täisõites kirsid, mis on paksult õisi täis. Kõik need märgid annavad tunnustust suve tulekust. Lausa mõnus. No ja ürita siis selliste ilmadega lõputööd kirjutada mitte ei õnnestu. Ja kui ka vaim on valmis, siis segavad muud tingimused. Näiteks eile. Mu vaim oli täitsa valmis ja siis võtsid ahvid akna taga voolu ära. Sähket. Eks ma siis kirjutasin paprile. Nüüd ootan vaimu, et seda läpasse kirjutada.
Ja kõike seda muud segab veel asjaolu, et näpud sügelevad näputööd teha (a).

iiks

Päike!

Õitses kevad, lokkas suvi - õhus, maal ja vees.... Kevad jõudis kohale. Tegelikult oli kevad kohal juba märtsi alguses, kui meie tavalised kevadekuulutajad, pardi paar, kraavis sulistasid. Viimasel nädalal on tavalise pardipaari asemel hoopis isased pardid, emandad on ilmselt pesadele kupatatud. Linnud sädistavad üha rohkem, täna öösel ja hommikul lausa karjusid.
Ilmataat on ka helde olnud - kui muidu on ilm ikka siuke olnud, et eriti õue ei kisu, siis sel nädalavahetusel on vastupidi - õues olla on lausa mõnus. Õhtud on veel mõnusamad - olgugi, et jaheda poolsed.
Loodus hakkab juba värvi näitama - tulbid säravad sinililledega võidu. Eile sai neist pilte ka klõpsitud. Ning, et kodustel ei oleks ütlemist, et ma pole midagi koduaias teinud (ma ju enamasti nädalavahetused "Lõunaosariikides"), siis nokkisin mustasõstrapõõsastest pahklestade (pisikesed kahjurid) pungasid ära. Kuigi tundus, et sellega on paar nädalat hiljaks läinud, sest lehepungad kippusid juba avanema. Aga eks selgub suvel selle kasulikkusest.


Villi käis eile arstionul külas. Arst suunas ta dieedile, sest Villil on 10 kilo liiga palju. No ja eile ta alustaski siis dieediga - eriroog õunapuu oks.
Aga mina ulatasin oma käe täna rahvaspordile - tegin väikse kepikõnni. Harku-Nõmme terviserada mul ju peaaegu koduukse ees. Praegul tunnen, et midagi oleks nagu teinud, aga eks homme selgub kui lombaks see sport siis ikkagi teeb.

Jehhuuu... jälle aasta vanem. Selle aasta sünnipäev on jällegi ainukordne, sest ma ei tähistanud seda miskit moodi. Nagu iga teinegi päev. Ainuke veidike teistmoodi oli, kui mängisime Aretiga 3,5 tundi Jengat.

Ajarataste vahel

Pole vist kaua kribanud, või mis? Aga mida ma ikka kirjutan. Lihtsalt viimased nädalad on olnud küllaltki pingelised. Ja seda muidugi tänu minu lohakusele, laiskusele või ma ei teagi kuidas seda nimetatakse kui ei viitsita teha või motivatsioon lihtsalt kaob (motivatsiooni kadumises ei ole alati ju mina süüdi :S). Aga noh, kahjuks said mu närvilisuse, paha tuju ja peavalust tingitud tigedad pilgud endale enamasti töökaaslased ja seda suuremalt jaolt 1 isik. No tõesti ei ole vaja ju niigi pingelisel ajal targutajaid kõrvale.

Aga muidu siin ma nüüd istun ja valmistun kontrolltööks. Loodame, sest asja ma ju enamvähem jagan.
Lõputöö - ohjahhh... vaikselt kirjutan, aga samas oleks vaja kõrvale kedagi, kes suudaks sõrmenipsuga muuta binary-failid excelis loetavaks. Sealt edasi ma juba suudaks ise edasi arendada. Kuid mida, see selgub ilmselt siis, kui töö kaante vahel on.
Mida veel siis vahepeal juhtunud on - ei midagi erilist. Pisikesed India köögi katsetused (Aret tõi Indiast masala't kaasa), sporti pole vahepeal harrastama hakanud, telekast ka midagi erilist ei tule. Kuigi Superstaari otsinguid jälgin ja sakslaste superstaarile elan ka kaasa. Sakslaste DSDS-ist saab pikemalt lugeda Tirtsikas'e blogist.

Mis siis möödunud nädalat iseloomustab:

• Intensiivkursus sadamate planeerimise alal, mis kujunes rohkem logistika põhitõdeks. Eks näis mis sest välja kukub. Ära on vaja see aine teha. Iseasi muidugi kas ja kuidas see mu lõpetamist (mis kõigub suve ja talve vahel) mõjutama hakkab.
  
• Kunagiste klassiõdedega (kokku on meid 5) kohvitamine C'est la vie kohvikus. Sügisesel olengul tekkis mõte, et võiks ju iga kuu mõnes kohvikus kokku saada, aga välja kukkus ta nagu alati. See järgmine kuu jõudis kätte nüüd. Eks sai ära räägitud mis tehtud ning mis plaanis teha.
  
• Tööd oli vaja ka teha. Mõnikord võikski ainult tööd teha, aga siis ei tohiks olla ühtegi segavat faktorit ... nagu näiteks kool
  
• Koorilaul kui teine töö. Ei ole just eriti lõbus pärast kooriproovi lõppemist veel tunniks pooleteiseks jääda ansambliga harjutama repertuaari, mida nädala lõpus esitama peaks (enam vähem roogitaval kujul). Ehk siis kell 11 õhtul oli selline tavaline kellaaeg koju jõudmiseks. Enesetunde tegi see ikkagi natuke kehvaks, sest kodus oleks ju nii palju vaja teha. Õnneks sellel nädalal saab enam-vähem normaalsel ajal koju.
  
• Ilma üle viriseda. No ei ole ju normaalne, et hommikul sajab 2 tundi vihma, siis tuleb päike välja ja paitab kõigi põski ning lõpuks sajab jälle vihma.
  
• Getli ja Andri soolaleib ning sellele järgnenud plaanimata pohmaka ravimine laupäeval.
  
• Ja loomulikult Eesti Vabariigi 90. sünnipäev, mis mul lõppes tänase päeva esimestel minutitel ning algas varastel hommikutundidel. Eile hommikune soe ning päikseline ilm oli lausa unistus (eelmistel aastatel on ju VÄGA külm olnud). Lipuheiskamine oleks võinud isegi kauem kesta. Kuigi päikseline ilm ei kestnud kuigi kaua. Kusagil kella kaheksa paiku hakkas helbeid taevast alla puistama ning kui pärast Kolumbuses head ja paremat nautisime, siis muutus ka see ilu vihmaks. Isegi akadeemiliste organisatsioonide paraadi oli kohe väga külm vaadata, sest lisaks vihmale oli tuul, mis olemist just eriti mõnusaks ei teinud. Aga õhtul oli siis akadeemiliste organisatsioonide ball, kuhu Mustast valgeks oli esinema kutsutud. Me isamaaliste ja koduteemaliste laulude kava võeti küllaltki hästi vastu ja kõige peamine oli, et jäime ka ise sellega rahule.
  

Siis, kui midagi pole kirjutada

Eks meie kõigi postkastidesse tuleb rämpsposti. Küll pakutakse uusi imemasinaid, kaalulangetamise rohtusid ja soovitatakse retsepte. Peamised müügiartiklid on ikkagi Viagra ja peenisepikendused. Eks ole küllaltki tüütu neid tootepakkumisi postkastist leida. Tahaks neilt küsida, et miks nad arvavad minul seda kõike vaja minevat. Pakkugu siis juba vibraatoreid või muid vidinaid.
Laupäeva õhtul rämpspostkasti piiludes, hakkasin ma lugema reklaamlauseid, millega mulle kõiki mõnusid pakutakse. Küll on, et "Stay man even being drunk!", "How many times you can have fun at nignt? Triple that time!", "Have you good time with your hand?", jne. Küllaltki lõbus.

Pühapäev on tore päev

Taas üks pühapäeva õhtu, mis lõpetab järjekordse nädala. Sellel korral võiks öelda lausa, et tegusa nädala - sai lõpetatud 2 projekti. No mis number see 2 on? No ikka on, kui lõpuks kätte võtta ja ära teha, siis on küll.
Koori asjadega sia tegeldud sellel nädalal minimaalselt, sest kaua ikka teiste eest asju ära teha jõuab. Ja varsti ma ei teegi nende eest asju ära. Hakaku leppima/harjuma sellega.
Töö oli maksimaalselt esikohal... no sinnani, kus enam ei suutnud edasi mõelda ega otsustada. Üle laua istuv "vanem vend" oli ka puhkusel, seega sellealast abi ei osanud kelleltki küsida.
Aga tegelt oli üsna tegus nädalalõpp ka.
Reede õhtul sai peetud Agne sünna ette ära. Mõtlesin küll päeval, et olen sellel õhtul karske, aga välja kukkus nagu alati. Vähemalt koju jõudsin enne uut päeva.
Laupäeval sai käidud Ülle juures siiditrükki tegemas. Esialgne plaan oli, et teeme T-särke. Ja taaskord juhtus nii nagu alati. Kui kampa viimasel hetkel hakkasime kokkuajama, siis saime julge 7 inimest. Täitsa piisav hulk. Aga laupäeva lõunaks selgus, et küll ei saa üks ega teine tulla. Ja siis me seal Kitty ja Riinaga toimetasime. Mina trükkisin endale seeliku ja koti riide, Kitty ja Riina meisterdasid endale laudlinad. Eks selgub millal ma õmblemiseni jõuan.
Aga täna ma oli ka tubli. Eile ostetud kardinakanga õmblesin kardinateks valmis. Kui kardinad üles saab riputatud, siis ehk saab pilti ka. Kardinad siis sellel korral Tartusse.
Üks ainus ebameeldiv asjandus sellel nädalal oli peavalu, mis mind viimasel kolmel päeval kimbutas =S.

Igatsuskass kimbutab ka. Aret on ju kaugel Indias praegu. Kallid sinna, kui ta juhtub lugema. (Ma tean, et seda mõnikord teeb.)

... ja siis ma panen Suga pidu ja joon ja toon Sulle peavalu rohtu ka

Põlved sinised, väsimus ja esmaabi koolitus läbitud. Tegelt täitsa tore.
Tekkis ainult üks küsimus, lahendades neid situatsioon olukordi, et kas sidemerullid peavad alati kaasas olema, kui kiiresti vaja haavu kinni siduma? Autoga sõites on muidugi olemas esmaabi kotis - kuigi puudulik. Selle saime selgeks kui võrdlesime töökaaslaste autoapteeke. Kaelalahas peab olema täpselt paras, mitte nagu ühes pakis oli. Lahas ümber kaela pandud, siis jäi täielikust fikseerimisest puudu paar sentimeetrit - millega seda küll fikseeritakse?