Mõte

Tekkis kurioosne plaan. Eks näis mis saab.

See terrible tuu

Mnjahh... sellele kolmele punktile järgnes algselt pikk jutustus meie tänasest seiklusest poisiga. Aga ma kustutasin selle. Miks? Enda pärast.

Siiani olen kaasa noogutanud kõigile, kes räägivad kui valesti teevad emad kui nad lapsi avalikus kohas sigaduste sooritamise ajal vaikselt kuid siiski nõudvalt noomivad ja korrale kutsuvad. Aga mida nad siis tegema peavad? Karjuma üle poe, tänava või bussi: "Kui sa kohe ei lõpeta, siis kütan su taguotsa punaseks!"? Vaevalt ka see midagi muudaks. Pealegi, juba niigi ema peale pahasti vaatavate inimeste hulk vaataks veel halvemini, rääkimata veel mõtetest.

Või on siis parem pilt mööda mitte just tühja bussi last ja ennast edasi-tagasi jooksutav ema, kelle jõuvarud on niigi otsas, rääkimata siis poekotist käeotsas ja pikale veninud tööpäevast. Sellele lisandub kindlasti kaassõitjate etteheitevad pilgud "no mida te saalite?", "kas te tõesti ühe koha peal ei saa lapsega oldud?". Veel hullem emale kui keegi kaassõitjatest julgeb oma pilgu taha peitnud mõttekese välja öelda. Ja kordi hullem sellele kaassõitjale kui ema on tugevama närvikavaga ja (pehmelt öeldes) ütleb vastu ka.

Üks hetk on ju ka ema (miks ka mitte isa) väsinud ja tahab koju. Kaua ta ikka jaksab ja jõuab last keelata ja noomida ja korrale kutsuda. Isegi kui kodus on laps kukununnu ja rahulik, siis mitte kunagi ei saa ennustada käitumist mõnes avalikus kohas. Eriti just selle "kohutava kahese" eas lapse korral.

Ohjahh... parem lõpetan selle heietuse enne, kui endalgi järg käest kaob. Hea kui ma isegi selle kirjutise mõttest aru saan. Mõtteid, teooriaid, küsimusi endalegi liiga palju. Igastahes, järgmine kord bussiga sõites ei hakka mina enam ühtegi lärmavat last noomivat ema mõttes hurjutama. Veel vähem etteheitma tema kasvatusmeetodeid. (Ok, laialt levinud vabakasvatuse pooldaja ma pole ning üleilma levivat nätsu emale pähe "kukutamise" juttu ma naudin.) Aga ega vist enne nendele mõtetele ei tule kui pole ise sellist olukorda kogenud.

Lo, Lola, Lolita

Taas üks panus Lugemisaastasse - Nabukovi "Lolita". Mnjahh... ei ole just raamat, mida veel korra lugema kiirustaks. Miskipärast tundus see raamat mulle igav - eriti teine osa. Teises osas lasin mõnest peatükist lausa silmadega üle. Aga mõtlemisainet see raamat natuke andis. Pean seda seedima natuke.

Pesa punumine: Puistevill...

... katuse alla. Olin juba unustanud kui aromaatne see värk võib olla. Aga asi edeneb.

Muideks - toa aknad on tellitud. Jaanuaris peaks eeldavalt aknad valmis olema. Puitaknad siis. See tähendab aga seda, et mõningane kipsplaat ja krohvimine jääb jaanuari. Seni saab krohvida ja pahteldada ja värvida neid seinu ja lage, mida vanade akende eest äravõtmise protseduur ei ohusta. Ehk siis minu salajane helesinine unistus "Jõuluks toa remont 100% valmis" nihkub veebruari. Nojahh siis. Seni saab siis sobivat laelampi, kardinaid, rulood ja mis-kuhu-toas mõelda.

"Meie" ja "meie"

Eks inimesed ole erinevad ja omavad erinevaid arvamusi. Seda just teemal "Miks väikelapsega emad "meietavad"?" Mina olen ka seda tüüpi inimene, kes kipub meietama. Aga see kestab teatud vanuseni. Päris pisikestega tegeledes ollakse ju nagunii käest-jalust lapse tegemistega seotud. Need tegemised on ju täiesti igapäevased. Mõneti kõlavad küll kentsakalt, aga neis ei ole ju miskit valesti.

Me sööme - vastsündinu ju ei söö veel ise, eriti kui põhitoiduks on rinnapiim.

Meil on kaka püksis! - Ok, ääretult veider ütlus. Aga no paratamatult on ema (või siis isa) sellega seotud. Imikul on keeruline oma peput pesta, rääkimata siis mähkme vahetamisest.

Meil on palavikupoisid külas/Me oleme haiged. - no, mul küll pole südant jätte pisikest üksinda palavikuga maadlema. Eriti kui palavik on ebanormaalselt kõrge.

jne

Need on ju need tegemised, millega ollakse nagunii seotud. Ka mõtetes. Alates hetkest, kui laps hakkab ka iseseisvalt tegutsema, hakkavad need "meied" vähehaaval kaduma. Isegi kui mähkmeiga vaatamata vanemate püüdlustele ei taha lõppeda, kaob ka see kuigi püksi tegemise teema kestab edasi. Seda võib vist seletada sellega, et emme-issi jaoks on laps juba piisavalt suur, et potil käia.

Aga tulevad asemele ka uued "meied". "Meie joonistame.", "Meie jalutame." jne. Seda siis ilmselt algava puberteedieani, kus teismeline leiab, et vanemad on ajast ja arust ning elust-olust ei tea nad tuhkagi. Aga selle kohta oskan kirjutada ilmselt nii umbes 15 aasta pärast. :)

Mida ma ei kannata? Seda kui lapsevanem (enamasti ema) kanaematseb - st. arvab, et laps ei saa ilma temata hakkama. Eriti kui laps on juba lasteaiaeas (3-aastane).

Niiihhh... sain ära kirjutatud. Kui keegi jälle mu "meietamise" kallal nokib, siis saan ta sellele postitusele suunata.