Pesa punumine

Ei, tuba ei ole veel valmis. Aga suurelt jaolt on pahteldamistööd nüüd lõppenud ja jätkata saab eriti suurejoonelise lihvimisaktsiooniga. Eriti suurejooneliselt saab olema tolmu. :P

Pahteldamistöid olen vaikselt minda toimetanud. Täpselt nii vaikselt nagu järeltulev põlv on lubanud toimetada. Mõnes kohas on nende pisikest abikätt ka näha. Eriti selle suurema tegelase abikätt. Ei saa ju tema kehvem olla ja pahteldamistöödest kõrvale jääda. Seega on mõnes mitte tarvilikus kohas ka pahtlit näha. :)

Jah, vaikselt hakkab kohale jõudmine vanemate öeldud tarkustera - aasta ja tuba. Aga no suurelt jaolt seisis meil tegemine ka akende taga. (Loll on see, kes vabandust ei leia - onja?)

Aga vahepeal tegelesin ma millegagi, mis ka lõpptulemuseni on jõudnud. Seda siis 99,9% ulatuses. Nimelt köögitoolid vajasid hädasti abikätt. Muidu oleks nad endale ilmselt ise "käe" külge pannud. Olid teised juba kulunud ja väsinud. Pärast igat toolil istumise korda võis tooli alt kokku pühkida poroloonitolmu. Tüütas nagu ära selline tegevus.

Toolid enne - üks juba lahti võetud, teisel jäljed pudru söömisest ja kolmandal jäljed munavalgevahust

Suurema tõuke toolide korda tegemiseks andis ema, kes kapist oli leidnud mööbliriide jupikese. Tema muidugist mõtles seda meie suuretoa tumbade peale, aga toolid olid vaja enne korda teha. Ja peaaegu täpselt oli seda riiet - 5 tooli ja veel ühe toolipõhja jagu.

Toolide korda tegemisel oli tööd palju. Kõige mustem töö oli vana riide maha võtmine. Katte kangas oli mõnel toolil lausa nii kulunud, et paistis õige hästi läbi. Toolipõhja poroloon oli kohati kuivanud ja rabe. Tooliseljatoe pehmenduseks pandud õhuke poroloon oli muundunud kleepuvaks punaseks kihiks. Selle põrandale kleepunud ebemeid leiab veel praegugi köögi põrandalt. Kõige lihtsam töö oli uue katteriide peale panemine. Eriti mõnus oli klambrilööjaga klambrite klõbistamine. Natuke sai ka käsitsi õmmeldud neid katteid. Seljatoe uue katte küljed sai lausa õmblusmasinaga kokku lastud. Kõige tüütum töö oli toolide värvimine. See oli lausa saaga. Mõnda tooli sai värvitud lausa mitu korda, sest parandustöid oli vaja teha ja parandustööde parandustöid korra ka. Lihtsalt avastasin, et esimesel värvimise korral on jäänud ühe tooli jala üks külg värvimata. Ja kui parandustöö oli kuivanud, siis avastasin, et see jalg oli endiselt värvimata. Tooli seljatoa raam vajas kohati natuke liivapaberitki.

Valmis nad lõpuks said.

Valmis!

Ja tervis läks...

Kui vaimu nüristab asjaolu, et väljas on veel kõrged lumehanged, siis olemist nüristab tervis. Mu kurgumandlid otsustasid, et nemad tahavad ka haiged olla. Ja seda otsustasid nad juba sügisel. Antibiootikume ei saa ka ju kasutada, saaks piinadele kiiremini lõpu peale tehtud. Aga eks aprilli lõpus selgub nende lõplik saatus.

Mul on Armuke.

Ta on mul pidevalt mõtetes, ta on tihti minuga koos nii bussis, rongis, autos.
Vanasti, kui tuli poe juures piima- ja kaubaautot oodata, ootasime koos. Ma varastan tema jaoks aega pere arvelt, mu mees on tema olemasolekuga leppinud.
Pere arvab, et parem olgu kodus Armuke, kui närvihaige ema. Teda võib näha mu magamistoas öökapil kükitamas (kui ta parasjagu mu voodis pole), elutoas diivanil lösutamas.
Vahel võtan ka eputamiseks sõbrannade juurde kaasa- las tunnevad kadedust, sest nendel pole...
Me pole nende pikkade aastate kestel riidu läinud, no vahel ikka naginaid juhtub, ka veidi armukadedust. Loodan siiralt, et ta ei jäta mind kunagi maha.
Mu Armuke on Kudumine!

Ma küll ei tea, kes selle tekstikese autor on, aga olgu ta taevani kiidetud ja ülistatud!

Ahjaa.... hetkel on mu suurim sõber klambrilööja ja värvipott.

Eatu? Veatu?

Kaunist emakeelepäeva! Päikselist pealekauba. :)

Taaskord, nagu ka eelmisel aastal, kirjutasin ma Vikerraadio e-etteütlust. Kõige suurem probleem tekkis mul lahtri "Vanus" täitmisel. Kulus mõnikond sekundit enne kui suutsin sinna õige numbri kirjutada. Selle mõttehetke valguses olen sunnitud tõdema, et ilmselgelt olen ma jõudnud ikka, kus vanus pole enam oluline. Ja need etteütluse vead. Nojahh... üks ääretult loll viga, mille ma kohe algusest tegin ja teadsin, et see tuleb ära parandada. Kas ma tegin seda? Loomulikult mitte. Ülejäänud vead kirjutan kokku- ja lahkukirjutamise raskesse kaenlasse. Kuigi 1 viga oli täpselt selline, mis ka saatejuhtidele peavalu tekitas. Sõna "mis tahes". Minu mõistus kirjutab selle kokku, aga tegelikult on hoopis lahku. Tegelikult oli täiesti lihtne etteütlus. Aga enne kirjutamist sigines ikka hinge ärevus ja hirm. "Mis õudus nüüd kokku on siis mõeldud?" See tuttav hirm kooliajast. Etteütluse koostajad ütlesid selle etteütluse olema küll keskmisest raskem. Aga enne etteütlust tehtud vihjed kirja koostamisele ja tsitaatsõnadele olid suuresti abiks. 5 minutit enne etteütluse kirjutamist sai selgeks tehtud mis on tsitaatsõna ja meeldetuletatud kirja kirjutamise reeglid.

Sõnavara täienes mul ka. "Jõrm" ja "fantasmagooria" olid mu jaoks leiud. Hiljem, uudissõnade saatest leidsin enda jaoks samuti uue sõna - "jõõrsõna".

Kas piinlik või hoopis koomiline?

Vaatasin eile "Valimisstuudiot" - ei teagi kas naerda selle üle või häbeneda silmad peast. Saate parim kild oli muidugi "Raha tuleb Jumala armust!". No ok, oli naljakas jah. Aga ülejäänud saade meenutas rohkemal ja vähemal määral klounide väljanäitust. Või vähemalt erakondade esindajad tegid ennast pahaaimamatult klouniks. Ma küll ei tea mille järgi neid esindajaid sinna valiti väitlema, aga üks on kindel - kui inimene pole endale teemat 150% selgeks mõelnud, siis ei saa ta sellel teemal väidelda. 149% pole ka piisav, sest see puudu olev 1% paistab kohe välja. Kui inimene endas kindel pole, siis ei ole ta oma seisukohti võimeline teistele selgeks tegema.

Nagu mul üks õppejõud meie rühmale seletas: "Esimesed 2 aastat ei saanud ma üldse aru mida ma tudengitele seletan. Tudengid ka ei saanud aru. Kolmandal aastal hakkasin juba aimama. Tudengid ei saanud endiselt aru. Neljandal sain juba ise aru ning tudengid hakkasid aimama." Praeguseks on noormees dotsendi staatuses ning loeb tublilt mitmendat aastat juba ainet ennast.