Eelmisel aastal sai pärast rogaini esitatud küsimus, et kas nüüd on siis hing müüdud? Ma küll ei tea kas nüüd renditud, aga sellel aastal käisin taas korra metsas matkamas. Ilmselt on ürituse meeldimise faktorile kõvasti kaasa aidanud mõnusad sügisilmad.
Minu puhul on rogain enese psühholoogiline proovile panek. Kui eelmisel aastal tekkis väsimus kiiremini ja jalad keeldusid koostööst alles viimasel tunnil, siis sel aastal ilmnesid need tingimused natuke varem. Kergeks vürtsiks oli üleüldine väsimus, mille käigus sai eneselt küsitud: "Miks? Kas mul tõesti oli vaja taas kord metsa jalutama tulla?" Aga kui viimasest punktist oli taas tee finiši poole, siis kadus see väsimus kiiresti. Ning nauding ilusast ilmast ja ümbritsevast loodusest turgutas veidi enesetunnet ja optimismi. Lõpptulemus: jõudsime finišisse õigeaegselt (s.t. trahvipunkte ei saanud), kanged jalad, väsimus ning veendumus, et seltskond oli väga mõnus ja konstruktiivne (lobisev osa oli kodus tõbine). Päevakild stardist ~10 minuti kaugusel: "Pigem surnud metssiga kui elus karu." Ei näinud kumbagi. Helgeim hetk oli telefoniga memm Rooni järve äärest: "Täna on siin nii palju rahvast. Peletavad siin luusiva rebase eemale ja nüüd ma ei peagi pidevalt kanavalves olema!"
Kas järgmine aasta uuesti? No näis. Vaatame õunte pealt. Aga eks metsa saab ka muul ajal minna. Nüüd tean vähemalt imekaunist kohta, kuhu minna kasvõi piknikule.
 |
| Imeilus Rooni järv |
 |
| Gurmeelõuna rogaini moodi |
NB! Nädal pärast rogaini nägin Tallinnas orienteerujaid ja orienteerumis kolmnurkasid - ei tea kellel hakkas hinges kripeldama. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar