Lipuheiskamine

sellel korral siis Toompeal ei käinud. Jääb see ju nüüd kaugemale kui eelmistel aastatel - koguni 180 kilomeetrit kaugemale kui muidu. Aga see eest vaatasin telekast kuidas Narvas ja Toompeal lipp heisati. Kuid kui see lipuheiskamise pisik juba korra hamba on verele löönud, siis enam ilma ju ei saa. Käisin siis Tartu tähetorni juures kõnesid kuulamas ja laule kaasa laulmas. Kuid see ei olnud ikkagi päris see - lipp juba lehvis tornis ning päike oli juba ammu tõusnud. Ning lohisevalt pikk oli see üritus ka. Kui pealinnas on lipp masti koos lauluga, riigiema kõne, laul, kirikupea kõne, laul ja laiailiminek - kokku 15 minutit, siis Tartu pooltunnike oli tüütu. Asi läks venima. 4 kõnet on natuke liiga palju. Ja ok - külm hakkas ka. Isegi käruga edasi-tagasi jalutada oli külm. Kuigi oli soojem kui eelmistel aastatel.
Kui nüüd Toompeal käigud koos tipikatega üles lugeda, siis:

2005 - esimene kord. Kuradi külm oli. Olin tipikate ÜE Kultuuritoimkonna ridades ning tegelesin teklite jagamisega. Kõige eredaimad mälestused sellest aastast on ikkagi seoses Kasvataja ja Katsiga, kellega koos saime "sära silma" juba päiksetõusul ja lõpetasime millaski kella kuue ajal õhtul nende sõprade juures koos Kristi ja väikese Heliga (oli vist nagu tema, kui vanainimese mälu ei peta);

2006 - olin projektijuht "Tipikate marss Toompeale". Jälle oli külm-külm-külm. Ruuporiga ridade koondaja K. oli lõpuks kaotanud oma hääle ning kähises kui Beerhousis soojendavat teed ja kosutavat pirukat sõime;

2007 - EV sünnipäev algas juba eelmisel õhtul Enerkeemikutega koos ühes vanalinna saunas. Jätkus hommikuse jalutuskäiguga Söögiplatsile purksi sööma. Kuid seda mitte niisama vaid presidendi marsi saatel. No ja tegelt lõppes mu jaoks see päev õhtul kell 10.

2008 - Kõige kiiremini möödunud lipuheiskamine. Hommikul lippuheiskama, pärast seda soojendav pitsa ning siis koju.