siis, kui sõnu ei oska enam seada

Mõnikord viskab sussid üle pea ja isegi suur inimene hakkab käituma kui mõni teismeline (aga eks see ole ammu teada, et puberteet kestab elu lõpuni).
Täna tuli luuletuhin. Algas Üdiga, jätkus Runneliga ja lõppes Laht Uno ja Siig Arviga.
Nüüd üks pisike Siig:

URBANISTLIK SENTIMENT

Eh kutsikas, mu kutsikas,
must lontiskõrv.
Su vaikimine mulle nüüd
ei meeldi küll üks põrm.

Päev otsa tüütult larised.
Nüüd anun: urise!
kuid sina praegult mõtled vist
kah oma ... Murile!

Miks on see teine kutsikas -
su tüdruk - kaugel vait?
Eh kutsikas, must lontiskõrv,
kui haugataks ta vaid!

Vast kergem sul, kui hoian kätt
su turja peal?
Su koonutömp on nõnda kurb,
just nagu kõik sa teaks ...

Nii istume ja ootame.
Mis jääb meil teha muud?
Ja akna taga taevasse,
näe, tõuseb juba kuu.

Et hakka koos või ulguma -
kuu külm ja hele on.
Eh kutsikas, mu vaikiv koer -
plastmassist telefon ...

Mul siin vanemad teadsid rääkida, et Jaak Joala olevat seda laulu laulnud ka. Ehk kellelgi on see laul kusagil olemas.
Ehk mõni teine päev lisan siia veel mõne luuletuse.