Pesa punumine - elutuba ehk ammune võlg

Elutoa remont on siiani olnud kõige kiiremaid. Seda siis tänu töömehele, kes oli nõus käima ja tegema. Hommikul tuli ja õhtul läks. Ainuke miinus kogu selle remondi juures oli see, et me pole päris kindlad kuidas mõni asi tehtud on. Pahteldamine on muidugi enamvähem korralik. Kuigi päris lõpu poole sai väsimus töömehest võitu ja paar lainetavat kohta tekkis seinale. Mille me otseloomulikult lasime korrigeerida.

Nüüd siis pildid kategooriast ENNE

Tööde tegemise aeg: november - detsember 2013 ehk siis üsna kohe pärast poiste toa valmimist. (Selle presenteerimine võttis lihtsalt nõnda palju aega.)
Tööde kestus ~ 3 nädalat.
Ka selle toa puhul sai vana soojustus asendatud uuega. Otsasein sai lausa 5 cm paksema soojustuse kui varasemalt.
Põrandal olnud ja kohutavalt tolmu järele lõhnanud mistra sai maast kangutatud peaaegu kohe pärast sisse kolimist. Sealt alt välja tulnud lakitud laudpõrand oli üllatus isegi eelmise omaniku tütrele.
Uued aknad said toale aastal 2011. Ehk siis samal ajal kui ülemisele korruselegi.
Tapeedi asemel said seinad hoopis värvikatte. Vahelduseks rusuvale pruunile tuli tuba hoopis kerge valkjas-kollase tooniga. Töömees ei saanud esialgu arugi, et mis värvi see sein nüüd tuleb, sest märjalt paistis värv ikkagi valge. Mõnda nühitavamat kohta tuleb aegajalt siiski puhastada, aga üldiselt on seinad siiani puhtad püsinud.
Põrand sai uuesti üle lakitud. Selle etapi juures tõdesime, et ehk oleks põranda pidanud ikka ise tegema. Igapäevaelu käigus oli põrand kontoritooli rataste all kulunud ja oleks vajanud natuke põhjalikumat lihvimist kui ta töömehe käe all sai. Lisaks sai põrand lakikihi ainult kulunud kohtade peale ning lõpptulemus oli lapitekilaadne. Kuna see mind ikkagi tohutult häiris, siis tõin ehituspoest lakki juurde ning lakkisin eelnevalt lakkimata jäänud põranda ise üle. Lakiaurude tulemusena sain muidugi valutava pea. Aga vähemalt põrand ei olnud enam lapiteki moodi.
Kamin oli selles toas ainuke statsionaarne element, mida me ei puutunud.
Vana sektsiooni me päris ära ei visanud. Tagasi ei tassinud me sektsiooni kõige ülemist rida ning ukse kõrvalt kitsast sektsiooni. Seda väga lihtsal põhjusel - see ei sobinud sinna kohe üldse.

Nüüd siis pildid kategooriast PÄRAST:

Võeti käsi

Eelmisel aastal sai pärast rogaini esitatud küsimus, et kas nüüd on siis hing müüdud?  Ma küll ei tea kas nüüd renditud, aga sellel aastal käisin taas korra metsas matkamas. Ilmselt on ürituse meeldimise faktorile kõvasti kaasa aidanud mõnusad sügisilmad.

Minu puhul on rogain enese psühholoogiline proovile panek. Kui eelmisel aastal tekkis väsimus kiiremini ja jalad keeldusid koostööst alles viimasel tunnil, siis sel aastal ilmnesid need tingimused natuke varem. Kergeks vürtsiks oli üleüldine väsimus, mille käigus sai eneselt küsitud: "Miks? Kas mul tõesti oli vaja taas kord metsa jalutama tulla?" Aga kui viimasest punktist oli taas tee finiši poole, siis kadus see väsimus kiiresti. Ning nauding ilusast ilmast ja ümbritsevast loodusest turgutas veidi enesetunnet ja optimismi. Lõpptulemus: jõudsime finišisse õigeaegselt (s.t. trahvipunkte ei saanud), kanged jalad, väsimus ning veendumus,  et seltskond oli väga mõnus ja konstruktiivne (lobisev osa oli kodus tõbine). Päevakild stardist ~10 minuti kaugusel: "Pigem surnud metssiga kui elus karu." Ei näinud kumbagi. Helgeim hetk oli telefoniga memm Rooni järve äärest: "Täna on siin nii palju rahvast. Peletavad siin luusiva rebase eemale ja nüüd ma ei peagi pidevalt kanavalves olema!"

Kas järgmine aasta uuesti? No näis. Vaatame õunte pealt. Aga eks metsa saab ka muul ajal minna. Nüüd tean vähemalt imekaunist kohta, kuhu minna kasvõi piknikule.

Imeilus Rooni järv

Gurmeelõuna rogaini moodi

NB! Nädal pärast rogaini nägin Tallinnas orienteerujaid ja orienteerumis kolmnurkasid - ei tea kellel hakkas hinges kripeldama. :P

Pesa punumine - trepihallist lugemisnurgaks

Selle toa remondi algus-, kestus- ja lõppaeg kattuvad täpselt poistetoa omaga - eelmise aasta novembri alguses. Ainuke erand on mööbel, mis on selles toas vastavalt vajadusele ja olemasolule.

Päris esimene pilt sellest ruumist

 Laes oli alguses meie kodus väga palju kasutuses olnud sinine plastik kate. Meie peres tuntud ka kui sinine unistus. Lamp kui selline oli selles toas olemas seinavalgustina. Laelampi polnud ollagi. Esimese toa remondi ajaks olid kõik kapid tõstetud sellesse tuppa eest ära. Selle tõttu tundus see koht majas suht väiksene. Aga kui kõik eest ära sai ja remont algas, siis ruumi oli vahepeal päris palju.

 2 lõbusat selli said oma väikesed sõrmed tapeedi taha ajada. Viimaks anti neile selleks luba ja ei pidanudki seal salaja toimetama.

Tapeet ja papp seinast maas. Järgmisena laudis lahti, vana soojustus välja ning uus asemele. Ka uued elektrikaablid paika.

Vahepeal oli talv ja kiiresti oli vaja radikad seina saada. Radika tagune sai kenasti ära värvitud selle puhul.

Harukarbi susa ja pusa, mille elektrik lõpuks korda seadis.

Ja siis läks veel natuke aega. Tuli üks töömees ja tegi siuhti-viuhti paari nädalaga kõik ära - krohvimised, pahteldamised ja värvimised. Toa ühte nurka sai valatud tasandussegu, et põrand ikka horisontaalseks saaks. Põranda katsime selkorral laminaadiga, sest seale puitpõrand oma kulumisjälgedega kriitikat ei kannatanud. Lihvimisel poleks mõtet olnud - jäljed oleks jäänud ikkagi näha. Kunagi kaugemas tulevikus tahame ikkagi panna sinna põrandale korkparketi. Praegu unistame sellest.

 Valmis tuba versioonis 1. Elutoast tõime diivani remondil eest ära. See diivan isegi mahtus sinna, kuigi natuke jäi üle.

Ja tegelikkuses on kardin ja ruloo ka ikkagi ees.

Selle toa eesmärk pikemas perspektiivis on lugemisnurk. Kui ainult sinna meelepärase mööbli leiaks. Lugemisvara poolest riiulitäidet juba on.

Pesa punumine - poiste tuba

No nii ... ja valmis ta saigi. Paar nädalat tagasi. Poisid on igastahes oma uue toaga rahul. See ju päris nende oma.

Kõigest järge mööda.

Kui me sisse kolisime, siis see tuba nägi välja täpselt selline. Pildil on näha palju tolmu? Reaalsus oli veel hullem. Aga puhtaks see tuba sai (sissesööbinud mustust me välja ei saanud) ja siis me seal esimesed 1,5 aastat (esimese toa remondi kestus) seal ka magasime.

 2011 september vahetasime maja tagumise külje aknad. Sellest  hetkest alates olid aknad kõige tuultpidavamad elemendid majas.

Tuba enne põhjalikumat lammutamist.

 2012 suvel hakkasime toimetama poiste toa ja tepihalli kallal, et need saaks siis uue kuue ja meie kodu näo ning tunde osaliseks. Vana tapeedi alt tuli välja selle toa kõige esimene tapeet - loomadega. Kahjuks ei suutnud ühtegi piisavalt suurt ja puhast tükki säilitada. Pilt on vähemalt olemas.

Kraapisime vana tapeedi maha. Sama tegime kunagise väga populaarse pehme papiga. Välisseinad võtsime üldse lahti. Vana, väsinud ja äärmiselt hästi põleva soojustuse eemaldasime ka karkassi vahelt. Akende all oli üldse soojustus ära vajunud. Seega sai sealt soe välja ja külm sisse. Lisaks kõigele muule oli seal ka hallitust. :(

Vahepeal vedasime mõned juhtmed. Juhtmete vedamise vahepeal saime ohhetada ja ahhetada, sest avastused olid lausa "vaimustavad". Kui kusagilt oli vaja auku täita, siis sinna oli topitud kipsi. Üks auk oli täiesti teadmata põhjusel täidetud lisaks kipsile veel ka ajalehega. Veel toredam oli, et sinna oli üks tegelane hakanud pesa tegema ja sinna ka jäänud. Kas sai elektrilöögi? Ei tea meiegi õiget vastust.

Peagi saabus sügis. Meie isiklik torumees tellis meile uued radikad ja hakkas vaikselt uusi küttetorusid vedama. Nii umbes oktoobris, kui toa seinteks olid väljaspoolt siise vaadates ainult krohv, TEP-plaat ja välislaudis, hakkas sügis oma külmemat külge näitama - õues oli -10 kraadi ja lumi. Õnneks küll ainult paariks päevaks, aga toas andis see tunda päris hästi. Kõle oli, tuul puhus ja kusagilt nurgast võis läbi seina näha ka kuud. Selle probleemi lahendamisel olid abiks ainult kiired käed ja soojustus materjal. Juba ehituspapi seina panemine andis märgatava efekti. Eriti heaks muutus olukord kui villa karkassi vahele panime - siis võis lausa lühikeste pükstega ringi lipata. 

Kui sisemine laudis jälle paigas oli, läks remondi tempo tagasi oma tavapärasesse rütmi - remonti tegime siis kui jaksasime. Peamiselt oli see nädalavahetuste teema. Novembri lõpus läks jälle kiireks - detsembri alguses lubati juba n-ö püsivat külma ja radikad oli vaja seina saada, et kuid selleks oli vaja radikate alune pind ettevalmistada. Kipsplaadid paika ja pahtel koos lihvimismasinaga olid taas mu suured sõbrad. Värvi sain ka poest toodud. 

Peagi saabus kevad ja vahepeal oli olukord muutunud sääraseks.

NB! Akna alune sein on värvitud. Kipsplaadi halliga väga värvivahet selle nurga alt ei märkagi.

Prussid lakke, kipsplaat peale ning taas sai pahteldamise ja lihvimise seltsis aega veeta. Puhkuseks oli mu lausa grandioosne plaan - pahteldan puhkuse ajal kõik ära ja siis jääbki veel ainult värvida ja nipetnäpet toimetada. Plaani kohta võib öelda "Mõeldud, mõeldud!" Kuna tegemist oli siiski kesksuvise ajaga, kus päike käis kõrgelt ja toa aknad on lõuna poole, siis päevasel ja õhtusel ajal toimetamine ei olnud seal toas, eriti lae all, teab mis mõnus ja talutav tegevus. Siiski said plaatide vuugid pahteldatud.

Saabus sügis. Ei olnud palju edasi jõudnud. Kuid siis sai ka meie kannatus täis ning lasime töömehe toimetama.

Paari päevaga olid edusammud nii suured, et tuba muutus toa nägu. Veel mõned päevad ja töömees lihvist põrandalt kõrgemad kohad ära ning kattis uue lakikihiga. Elektrik ka üheks päevaks peale ning valmis see tuba saigi. Poiste lambi kohta ütles elektrik: "Hea turvaline valik lampi. Saab rahuliku südamega toas palli mängida."

Vaade ukselt. Samast kohast on tehtud ka pildid 1 ja 2

Minu valmistatud mänguasjakast on paar aastat juba vastu pidanud. Ehk peab veelgi.

Aknalaual poti sees kasvab Kaarli sidrunipuu. Riiulid on pärit sellest vanast sektsioonkapist, mis oli selles toas varem.

Ja millalgi tuleb sinna kuhugi narivoodi.

Tegelikult on veel nipet-näpet asju (näiteks siin kardina jaoks) puudu. Aga küll need ka ajajooksul jõuavad omadele kohtadele.

Andsin näpu - kas nüüd võetakse käsi?

Tehtud - 8 tundi 21 minutit ja mõningased sekundid peale, 31 km ja veel natuke lisaks - elu esimene Rogain sai nüüd siis läbitud. Ei tea kas süüdi on imetabaselt kaunis ilm, ilus mets, hea seltskond või siis hoopiski asjaolu, et tegelikult mulle see orienteerumine täitsa meeldis, aga tahaks veel. Adrenaliin? Jalad olid küll lõpus väsinud, järgmisel päeval lihased kergelt kanged ja täna oli üleüldine väsimus.

Pilt on illustreeriv ja pärineb Interneti avarustest.

Me küll kohtasime oma seltskonnaga metssigu, aga kuuldavasti olla teised näinud liikumas ka mõmmit/mõmmisid. Reaalses elus pole tegelikult kumbki variant meeldiv, aga ärevam hetk on kindlasti garanteeritud. Ja kui looduses ringi liikuda, siis võimalus näha järvel korraga ligi 40 luike, on väga haruldane. Meie nägime ja oi kui ilus see oli.

Luiged lendu tõusmas. Mobiiliga pildistamine ei anna just parimat tulemust.

 Meie poolt läbitud rada näeb GPS-i jäljena välja siis selline:

Kas järgmine kord ka tuleb? Ei oska veel öelda.