Helge ja soe

Täpselt selliselt kirjeldame oma remonditud WC-d.
Kõigepealt kohustuslik ENNE pilt.

Enne oli see WC üks külm ja kõle koht, kuhu talvel minnes pidi lausa kasuka peale võtma. Koridori radikatest sinna küll natuke kiirgas sooja, aga mitte just palju ja ukse lahtihoidmine ka alati ei aidanud, sest koridor ise oli juba paras külmakamber. Rääkimata siis tilkuvast segistist, mis pärast kinnikeeramist veel mõndaaega lahinal jooksis. Valamualuse kapi põrandalauad olid ka parajalt pehkinud. Aegunud kanalisatsioonitorud andsid vahetult enne vihma endast teada elamist täitnud "aroomiga".

See kaunis idüll sai lõpu jaanuaris ja otseloomulikult selle talve kõige külmemal päeval - seina taga paukus 26-kraadine külm. Aga kuna torumehe buss läks sellel hommikul ikkagi käima, siis ukse taga ta hommikul oli ning lammutustööd said alata. Kõige olulisem oli vaja selle päeva õhtuks ära teha - nimelt tagada teise korruse vannituba-WC toimimine.
Vetsupott välja, kraanikauss välja, seinte pealt kunagi ülipopulaarne (ja meie kodus ohtralt kasutatud) plastik plaat maha, soojustuspapp tulealustuseks eraldada, siselaudis maha, vana ja tolmav soojustus (linaluu) prügikotti ning uksest välja; ehituspapp, kivivill ja aurutõkkepaber seina; siselaudis tagasi seina, OSP plaadid paika ning uus kanalisatsioonitoru oma kohale ning veetorud ühendatud. Kõik see võttis aega hommikul kella kümnest õhtul kella poole üheksani. Nüüd oli seal üks tühi ruum paari toruga ja mis kõige tähtsam - see ruum oli soojem kui kunagi varem. Juba praegu. Nüüd sai kõige hõredamaks elemendiks selles kohas vana aken.
Sellest edasi pidime me A-ga välja mõtlema, et kuhu siis vetsupott panna ja kuhu kraanikauss. Ning meie pesumasin pidi ka sinna ära mahtuma. Meie isiklik torumees toetas ka paarisõna ja oma arvamusega käigusolevaid mõtteid. Aga lõpuks said asjad paika.
Lõplik valmimine võttis muidugi veel aega. Nii umbes kuu. Põrand sai üles võetud ja vana soojustus välja kraabitud, uus asemele ning uus põrandki sai uue katte. Seina läks seineks ja kraanikausi taguse seina sain plaatimistööde katsetamiseks. Esimese korra kohta polnud väga vigagi. Lakke läks ajutise lahendusena tavaolukordades põrandale käiv laminaat. Aga ajutised asjad on ju teadagi kõige kestvamad. Näis siis millal me selle ajutise lae asendame millegi asjalikumaga.

Iseenesest mõistetavalt ei saa asjad ühekorraga valmis ja/või miskit ei tööta- seinalt on puudu riiul-kapp ja see pesumasin on töötab vastavalt oma tujudele. Õnneks on viimasele asendus temast kordi vanema ja töötava pesumasina kujul olemas.

Pesa punumine - esimene tuba valmis

Juba terve aasta on ühes toas remont valmis ja ma polegi veel siia ühtegi pilti ega teksti kirjutanud.

Aga eks alustame päris alguses. Ideaalselt helesinine unistus oli ju, et saab jõuluks valmis. See unistus ka täitus - jõuluks sai ta valmis, aga selleks kulus ka 1,5 aastat.
Alguses oli tuba siis selline:

Natuke viletsasti tehtud pilt, aga no eks see ajab ka asja ära.

Pärast vana papi mahakiskumist, põrandate lihtvimist ja õlitamist, uute elektrijutmete vedamist, ohtrat pahteldamist ja tüütut lihvimist, uute akende ootamist, kaua oodatud värvimist ja öist tapeetimist, sai tuba selline:

Mnjahh.... tapeetimisprotsessi kommenteerides: liimipakil kirjutati, et liim on roosat värvi, seega hea näha kuhu pole veel liimi pandud. Roosa oli ta tõesti - ainult segamisnõus. Tapeedil oli ta aimatavalt õrn-õrn roosa. Kui sedagi.

R. uurib kapi alumisi riiuleid. Seal hakkavad ju tema riided olema.

See on sama kapp, mis esimesel pildil. Kuna kapi laiema osa 2 kapp sinna seina enam ei mahtunud, siis jäi ta sinna ka panemata. Laealune väike kapp sai siiski sinna otsa upitatud. Poiste ronimisvaimustuse lõpuni ei vii me sinna tuppa tagasi seda riiuli osa, mis esimesel pildil näha on. Parempoolsel seinal ripub ka suur ümmargune peegel.

K. demonstreerib oma magamisaset. Praeguseks hetkeks on ase läbinud tuntava pikenemiskuuri.

Akende ette lisandusid rulood ning voodi kohale seinale seinalamp.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene tuba on n-ö proovilapp, mille peal saab õiged nipid kätte ning välja tulevad ka vead, millest õppida.

Palju asju ja korraga

See on vist tavaline, et kui kusagilt hakkab tulema, siis tuleb kõik korraga ja äkki.

Kevadel kui hakkasin mõtteid juba sügisesse mõlgutama, ei osanud arvatagi, et läheb kuis nüüd läinud on. Mõned ootamatused ja mõned mitte ootamatused. Mitte ootamatuse alla liigitan ma tööle mineku. Olen nüüd 2 nädalat tubli töömesilane olnud. Võib öelda, et hüppasin tundmatus kohas vette ja üritan nüüd vaikselt sealt välja ujuda. Paar edukat tõmmet on tehtud, aga pikk maa on veel ujuda.

Veidi ootamatum on aga asjaolu, et astusin taas sama vana reha otsa. Kuigi üritasin mööda astuda. Aga ju siis oli sedasi ette nähtud. Näis kuidas see võitlus enesega nüüd möödub. Eelmisest korrast veel mõneed halvad mälestused (mis tasapisi hakkavad end kusagilt ajusopist välja hüppama). Aga eks läheb mööda.

Pesapunumisest mõni teinekord. Pilte olen ka võlgu mitme posti jagu, aga eks jõuab veel.

Üle pika aja

5 päeva, millest üks peaaegu raisus. Aga allesjäänud 4 päeva sisaldas pigi, higi, päikest, tuult, vihma, paberipuhujat, sulatajameest, paari sõpra, pääsukeste pesa, tuvide pesa ja herilasepesa, võid ketassaele ja suurt hunnikut ehitusjäätmeid. Nõnda sai meie katus peaaegu valmis. Puudu on veel veerennid, mõned plekid ja tuulekast. Aga nüüd on vähemalt kindel, et vesi läbi lae enam ei tule.

Ja täpsustusena - 1. peaaegu raisus päev lõppes tulemusega hunnik pappi keset tuba. Ehk siis saab jälle elektrivõrku uuendada ja kahte tuba remontida.

Poistel on vist ühine plaan mind täna hulluks ajada. :(