neljapäev, veebruar 24, 2011

Rohenäplusest toas

Talv mulle meeldib. Ilus, valge, lumine, natuke pakaseline. Aga enam ei jaksa. Novembris tuli lumi maha ja jäi. Ja seda tuli aina juurde ja juurde. Detsember oli keskmisest külmem ning vürtsi lisasid Monica ja Scarlet oma lumetormidega. Hea et maja lumehange tagant välja paistab. Väiksemad majad lumehangedest nagunii välja ei paista. Jaanuar oli meeldivalt soe, kui nii saab öelda. Seda kuni veebruari 2 nädalani - saabus pakane 1 põhjapoolt ja pakane 2 Siberi kandist. Need pakased panid hetkeks lausa meie veetoru külmunud olekusse. Üsna virgutav oli hommikune lause "Vett pole ja toru on külmunud!". Radikas keldris toru soojendamas lahendas õnneks selle olukorra.

Aga see pakane võiks nüüd järele anda ja lasta kevadel tulla. Tahaks rohelust ja varvast murus. Tahaks muru niita ja näppupidi peenras surkida ning pärast küünealt musta nokkida. Aga kuna veel ei ole unistuste täitumiseks lootust, siis tuleb tubase arsenaliga leppida.

Uude koju kolides, ootasid meid ees mõned ilutaimed - alpikann, mingisugused palmilised ja mingit tüüpi sõnajalg. Palmiliste veevajadusele pole ma veel pihta saanud ja pealegi on neid nii mitu, et kole kohe. Õnneks nad ei ole suured. Ja veel elavad. Selle sõnajala elu õnnestus mul peaaegu lõpetada, aga hoolsa kastmise ja
süümepiinadele leevenduse lootmisega on sõnajalg veel elus. Kuigi vajab ümberistutamist ja hõrendamist. Aga alpikann. kohe kui
sisse saime kolitud hakkas alpikannike oma lehti kuivatama. Olin ma üsna mures juba, et kas ongi lõpp. Tuuseldasin natuke netis ja leidsin, et ei ole lõpp. Lill lihtsalt puhkab. Soovitati pott koos mugulaga lausa õue tõsta ning sügisel uude potti istutada. Tegingi sedasi. Ja sügisel hakkaski lehti ajama. Mina jäin aga õite ootele. Alpikann kui jõuluaegne lill peaks ju ometigi jõulude ajal õitsema, aga tutkit. Esimene õievars viskas pikkusi alles nüüd, kui väljas paugub pakane, mis takistab kevade tulekut. Õie värv siis roosakas. Esimene õis avanes eile. Ootasin küll intensiivsemat värvi, aga ju siis pole sedasi mõeldud.


Vanast kodust sai kaasa võetud A. lemmikud - jõulukaktused, 2 tükki. Nende peal olen ma eelnevalt oma kastmisoskusi teritanud. A. on muidugi kommenteerinud ja noominud ka, kui kogemata olen unustanud. (Ei ole ma suutnud isegi endale seatud iganädalasel kastmispäeval neid kasta. Kogemata olen unustanud. Siin peaks nüüd olema üks häbenev smaili.) Aga sel aastal ta õitseb. Hurraaa.... neist 1 ja mitte küll uhkelt, palju õisi korraga, aga see eest pikalt. Juba jõuludest saati ja praegult on viimane õis oma õitsemist lõpetamas. Kahjuks unustasin lugeda, et mitu õit sain kokku.

No ja mööda sai ka iga-aastane sõbrapäev. Mina pidasin meeles sel korral oma kõige paremat ja kallimat sõpra - iseennast. Ja kuna mulle tohutult meeldivad kevadlilled, siis ostsin endale priimula. Mis kõige toredam, ma saan selle kvadel, pärast öökülmasid aeda istutada. Ning soodsatel asjaoludel õitseb ta sellel aastal veel ja ka järgmisel kevadel saan aias tema ilu nautida.
Ning kõigelõpuks võtsin ma ette eksperimendi - sidrunipuu. Otsisin netist kuidas ja mis, ning jaanuari keskpaigas suskasin seemne mulda. Ma juba olin valmis eksperimenti lõpetama, aga 4 päeva tagasi märkasin potis rohelist tärkavat Ilu. Nüüd ostsin poest ka väetist kasvavale sidrunipuule ja nüüd jääb ainult oodata.
Pealegi peaks õigepea potti pistma paprika, pipra ja mõne tomatikese seemne ning asuma taas eksperimenteerimise laineile.

esmaspäev, veebruar 07, 2011

Aga Zara?

Lõpetasin just raamatu, mille panin sügisel (oktoobri alguses) raamatukogus lugemisjärjekorda. Nädal tagasi jõudis sabaots siis minuni - Sofi Oksanen "Puhastus". Tõeliselt haarav raamat, lihtsalt ja selgelt kirjutatud ning väga kerge lugeda. Olgugi, et teema nii kerge polnud. Aga ma tahaks teada kuidas see lugu edasi läheb. Aliide lugu lõppes, aga Zara oma mitte.

Raamat ise pani mõtlema oma suguvõsa ajaloo peale. Kes põgenes sõja eel ja ajal välismaale, kes viidi vangilaagritesse. Kes sinna jäi ja kes tagasi jaksas tulla. Vanaema jutud, kuigi ta neid palju heietanud pole, tema kodutalust enne ja pärast Vene ja Saksa vägede ründejoone liikumisel. Sellest kuidas nad perega metsa põgenesid kui väed tulid. Peaks veel uurima selle aja kohta, aga kuidas asjale läheneda täpselt ei teagi. Teise vanaema käest peaks ka uurima, et mis ja kus. Tema 100% Tallinna tüdruk. Tema on poetanud killukesi ainult söögi poole pealt kui uurisin kaerahelbepätsikeste kohta. "Ega meil sõja ajal väga hapukoort polnud saada! Seega unusta hapukoore kasutamine kohe ära." Ja nõnda sain lõpuks valmis nostalgilised kaerahelbepätsikud, mida vanaema mulle 20 ja rohkem aastat tagasi valmistas.

reede, veebruar 04, 2011

Nõme-nõme-nõme

Minu rubriik "viu-viu-viu".
Mulle lihtsalt ei meeldi kõik need toimingud, mida toimetatakse suus või suu kaudu. Ehk siis hambaarstil käik mulle ei meeldi. Hambaarst võib olla küll ilus-tark-osav, laulda hästi ning olla tubli kaaslane, siiski ta jääb HaMBAARSTIKS kui ta tööruumi astun. Ja nüüd, pärast korduvaid kurguvalusid, sai mindud tänu SuurePoisi rotaviiruse põdemisele perearstile, lahkusin sealt saatelehega mandliopi konsultatsioonile. Ehk siis lisaks hambaarstile on olemas siin maamunal veel mõni arst, keda ma ei salli. :( Õnneks see vast ainult ühekordne visiit ja uusi mandleid vanade asemele ei pidavat ka kasvama. Elab üle.... vast!

pühapäev, jaanuar 30, 2011

Maru ja aknad

Eile öösel käis korduvalt peast läbi mõte "Egas tuul nüüd maja paigast ära nihuta?" Sellist tuult pole me siin majas veel tunda saanud. Suured aknad nagisevad niigi, aga hommikul puhus tuul magamistoa seesmise avatava akna lahti. Välimine aken, kusjuures, oli ilusti kinni. Ainuke häda on see, et raam on veidi kiiva kiskunud aja jooksul ja õhk pääseb LIIGA vabalt liikuma.

Aknad. Pole veel saabunud. Pidid saabuma eelmisel nädalal, aga ettenägematute asjaolude (nagu näiteks pühad detsembris) nihkus tähtaeg 2-3 nädalat edasi. Ehk siis peaks nüüd algaval nädalal või järgmisel nädalal toale aknad ette saama. Siis saab remondiga edasi toimetada. Seni peaks üritama natuke seal toas pahteldada. Aga see õnnestub juhul kui kaks tegelinskit suudavad ühiselt korraliku lõunatudu teha.
Ja üldse akna teemasse tagasi tulles, peaks suured aknad kiires korras ära vahetama. Õhuliikumine nende kaudu on ikka meeletu. Suurema tuule korral on toa soe üsna kiiresti majast välja puhutud. Detsembrikuise küttearve saame ehk kirjutada rekordite raamatusse ja rohkem NII ilusaid numbreid ei pea kogema. Jaanuari kuu põhjal võib öelda, et pliidiga kütmine ja manuaalne automaatse keskkütte kontrollimine tuli tunduvalt odavam. Kuigi jaanuar oli ikka natuke soojem ka. Detsember oma kahe legendaarse tormi, Monika ja Scarletiga on ka ilmselt jäädavalt meeles.

Nii et kui aknad ees, siis hakkavad ehk asjad ka natuke kiiremini liikuma. Ainuke miinus on asja juures see, et ööpäevas on vähe tunde ja ei jõua kõike soovitut ja planeeritut ära teha nii käbedalt kui vaja.

laupäev, detsember 18, 2010

Mõte

Tekkis kurioosne plaan. Eks näis mis saab.