Talv mulle meeldib. Ilus, valge, lumine, natuke pakaseline. Aga enam ei jaksa. Novembris tuli lumi maha ja jäi. Ja seda tuli aina juurde ja juurde. Detsember oli keskmisest külmem ning vürtsi lisasid Monica ja Scarlet oma lumetormidega. Hea et maja lumehange tagant välja paistab. Väiksemad majad lumehangedest nagunii välja ei paista. Jaanuar oli meeldivalt soe, kui nii saab öelda. Seda kuni veebruari 2 nädalani - saabus pakane 1 põhjapoolt ja pakane 2 Siberi kandist. Need pakased panid hetkeks lausa meie veetoru külmunud olekusse. Üsna virgutav oli hommikune lause "Vett pole ja toru on külmunud!". Radikas keldris toru soojendamas lahendas õnneks selle olukorra.
Aga see pakane võiks nüüd järele anda ja lasta kevadel tulla. Tahaks rohelust ja varvast murus. Tahaks muru niita ja näppupidi peenras surkida ning pärast küünealt musta nokkida. Aga kuna veel ei ole unistuste täitumiseks lootust, siis tuleb tubase arsenaliga leppida.
Uude koju kolides, ootasid meid ees mõned ilutaimed - alpikann, mingisugused palmilised ja mingit tüüpi sõnajalg. Palmiliste veevajadusele pole ma veel pihta saanud ja pealegi on neid nii mitu, et kole kohe. Õnneks nad ei ole suured. Ja veel elavad. Selle sõnajala elu õnnestus mul peaaegu lõpetada, aga hoolsa kastmise ja
süümepiinadele leevenduse lootmisega on sõnajalg veel elus. Kuigi vajab ümberistutamist ja hõrendamist. Aga alpikann. kohe kui
sisse saime kolitud hakkas alpikannike oma lehti kuivatama. Olin ma üsna mures juba, et kas ongi lõpp. Tuuseldasin natuke netis ja leidsin, et ei ole lõpp. Lill lihtsalt puhkab. Soovitati pott koos mugulaga lausa õue tõsta ning sügisel uude potti istutada. Tegingi sedasi. Ja sügisel hakkaski lehti ajama. Mina jäin aga õite ootele. Alpikann kui jõuluaegne lill peaks ju ometigi jõulude ajal õitsema, aga tutkit. Esimene õievars viskas pikkusi alles nüüd, kui väljas paugub pakane, mis takistab kevade tulekut. Õie värv siis roosakas. Esimene õis avanes eile. Ootasin küll intensiivsemat värvi, aga ju siis pole sedasi mõeldud.
Vanast kodust sai kaasa võetud A. lemmikud - jõulukaktused, 2 tükki. Nende peal olen ma eelnevalt oma kastmisoskusi teritanud. A. on muidugi kommenteerinud ja noominud ka, kui kogemata olen unustanud. (Ei ole ma suutnud isegi endale seatud iganädalasel kastmispäeval neid kasta. Kogemata olen unustanud. Siin peaks nüüd olema üks häbenev smaili.) Aga sel aastal ta õitseb. Hurraaa.... neist 1 ja mitte küll uhkelt, palju õisi korraga, aga see eest pikalt. Juba jõuludest saati ja praegult on viimane õis oma õitsemist lõpetamas. Kahjuks unustasin lugeda, et mitu õit sain kokku.
No ja mööda sai ka iga-aastane sõbrapäev. Mina pidasin meeles sel korral oma kõige paremat ja kallimat sõpra - iseennast. Ja kuna mulle tohutult meeldivad kevadlilled, siis ostsin endale priimula. Mis kõige toredam, ma saan selle kvadel, pärast öökülmasid aeda istutada. Ning soodsatel asjaoludel õitseb ta sellel aastal veel ja ka järgmisel kevadel saan aias tema ilu nautida.
Ning kõigelõpuks võtsin ma ette eksperimendi - sidrunipuu. Otsisin netist kuidas ja mis, ning jaanuari keskpaigas suskasin seemne mulda. Ma juba olin valmis eksperimenti lõpetama, aga 4 päeva tagasi märkasin potis rohelist tärkavat Ilu. Nüüd ostsin poest ka väetist kasvavale sidrunipuule ja nüüd jääb ainult oodata.
Pealegi peaks õigepea potti pistma paprika, pipra ja mõne tomatikese seemne ning asuma taas eksperimenteerimise laineile.
