Elu teeb omad korrektuurid

Mnjahhh... täna just mõtlesin, et kui palju on neid sõpru, kellega kunagi sai räägitud teemal "Muidugi suhtleme edasi ja tihedalt". Täitsa mõni tuli kokku. Sinna sekka lugesin ka isikuid, kellega mina olen üritanud suhelda kuigi vastust pole ma eriti saanud (ok, sünna ajal sain, aga siis ka suure meeldetuletamise peale).
Eks üheks kaugenemise põhjuseks ole vahemaa. Kõik suuremad sõbrad jäid ju Tallinnasse maha. Aga ühele osale sõpradest pole vahemaa mingiks põhjuseks. Ikka saab suheldud. Kas või läbi moodsate suhtluskanalite. Lisaks vahemaale on elutempo meie tegemisi ja suhtlemisi määrav. Masu koos oma sõsaratega just kõigi aja kallale ei pääsenud. Lisaks on kadunud ühised tegemised- klassikaaslastega klassijuhataja juures kartulipanek ja võrkpalli mäng koos sauna ja grilliga lahkusid koos Õpetajaga. Tegelikult siia loetellu leiab veel põhjusi. Isegi enese laiskuse mõnes olukorras.
Aga mida teha nende sõpradega? Mõni neist veel hea sõber (isegi väga hea). Kas väga heast sõbrast saabki siis aja möödudes ning vähese suhtlemise puudumisel lihtsalt sõber ja sõbrast tuttav? (Muidugi on ka erandeid.)

Potipõllundus #2

Selle hooaja 4. tööpäevak maal sai teostatud.
Vahepealne 3. jäi kirjeldamata, aga ega seal muud ei olnudki, kui üks peenarde tegemine ja aiamaa korrastamine. Mina julgesin ka porknad ära külvata, 1,5 vagu keskmiselt varast ja 1,5 vagu hilisemat sorti. Lisaks istutasime ka Maamessilt ostetud pirnipuu, nimega Pepi, ja kaks murelit - Arthuri ja Anne. Pirnipuu on nüüd siis ka Pätu puu. Kodune potipõllundus veel aiamaal oma kohta ei leidnud - lubati jahedust. Ei riskinud veel ube ja lillhernest välja tuua, kuigi kasvult oleks juba täitsa võinud. Millaski saab ehk pilti ka neist potipõllul kasvajatest.
Aga see 4. tööpäevak oli selle aasta esimene soe päev. Sooja üle 25, päike paistis ja tavapärane tugev tuul oli ka kusagil päikest vist võtmas. Aga üsna palju sai tehtud. Istutasin ümber 24 potipõllul kasvanud uba (24 külvasin ja ehk nad jäävad seal looduses ellu ka), külvasin natuke maitsetaimi (meliss, basiilik, pune, till, murulauk ja ka lavendel) ja sutsu redist. Eelmisel aastal ämmakandidaat üritas kasvatada, aga tal see eriti ei õnnestunud. Vaatab kuda mul läheb. Muidugi fotografeerisin endale ära, et mis kus asub - muidu pärast oleta kes mis on.
Lillherned viisin ka värske õhu kätte. Ehk saab siis suve teises pooles lõhnavat lillemüüri nautida.
Potipõllu teemadel siis nii palju, et metsamaasikat on tulnud üles moodsas tubases kasvuhoones 30 taimenina (neist 2 väljaspool turbakarpi). Maitsetaimed tulevad tasa ja targu, täpselt hetkel ei teagi, et kes neist tublim on. Ja porru vaikset viisi tärkab ka. Eks Pätu kobestavad näpud aitavad mõneti sellele tärkamisele kaasa.
***
Tundub, et sünnipäevaks toodud (loe:kingitud) pereõnn ei taha meil üldse õnnelik olla.

Meeldejääv hetk

Isegi naljakas mõelda, et järgnev hetk on mu tänase päeva tegijaim üldse.
Nimelt jalutasime Pätuga kontsertsaali poole kui tänaval jalutas vastu üks mees - määrdunud ja kulunud riided seljas, näojooned olid olid räsitud olemisega (võiks öelda, et isegi kerge alkohooliku välimusega). Viimase kommentaari peale ütleks isegi, et tänase päeva puhul lausa kaine. Ühes käes oli kott ja lillekimp, teises teine kott ja tordikarp. Suitsupläru ka veel suus. Sõltumata sellest suitsuplärust, ütles ta: "Kaunist emadepäeva!" ja naeratas.

Kui välja jätta oma ema ja vanaemade poolt ning kontserdil kõigile soovitud õnnitlus emadepäeva puhul, siis see mees tänavalt oli ainus, kes mulle seda ilusa ja meeldejäävana ütles.

***
Ahjaa.... kontserdil kuulsin ma kõige ilusamat esitust O. Ehala laulust "Siin on oja", neidudekoori Kurekell esituses. Nii ilusad ja helisevad ülemised noodid I soprani esituses.

Potipõllundus

2 nädalat tagasi oli maa veel kül - mina just ei kibelenud porgandit külvama. Pealegi sügisese "künni" mättad oli vaja veel välja raputada. Aga kuna seemned olid olemas ja muld kodus ootamas, siis sai näpud mullaseks tehtud.
19. aprill päeval ilutses mu aknalaual 5 karpi:

Nädal hiljem (26.04) oli olukord juba selline:

Eriti agaralt on kasvanud lillherned, edukuselt järgnevad aedoad. Omas vaikses tempos tärkavad porrulauk ja maitsetaimed. Viimastest nobedam on basiilik jatalle järgneb vürtsbasiilik, lavendel ja veel üks maitsenüanss, mis hetkel ei meenu tärkavad vaiksemalt. Tänase hommiku seisuga olid nina välja pistnud ka 5 metsamaasika taimekest.

"Vinge on olla lahe"

Täpselt selline mõte tekis eile, kui lükkasin poissi Tähtvere skate pargist (nimi on vist selline) mööda. Pilku püüdis kiirabi ning väikeste poiste parv. No mis väikesed poisid need olid - nii paariteist aastat vanad. Üks poistest oli end ilmselt kukutanud trampliini mingile servale. See, mis mind mõtlema pani oli, et sellest seitsmest või kaheksast kutist 2 olid varustatud kiivritega. Seega kas vinge on olla lahe ilma kiivrita või olla elulõpuni vigane/surnud?