kolmapäev, november 28, 2007

Väike promo - tulge kuulama!

Ei tea kas ikka tasub

Öö on. Vaikne on. Rahulik on. Aga tegelikult ei ole mul und. Kas arvate, et olen imelik? Ma polegi väitnud, et ma normaalne olen.
Unetus viitab taas stressile. Kui arvestada praegusi tegemisi (hullumiseni projekte, veel tegemata ained) ja muid toredaid asju, siis ilmselt see stress lõppeb siis kui ma suudan kooli ükskord ära lõpetada.
Kui kellelgi tekkis tahtmine teada saada millised stressitunnused on, siis küsige. Ma kirjutan teile.

reede, november 23, 2007

Mina olen nüüd pädev töökeskkonna spetsialist.
Selleks kulus:
- 5 päeva
- hunnik närve hävines esmaspäevases ummikus

Sain:
- ohtralt tarkust
- "tondi" nägemise võime
- tunnistasin end kutsehaigeks - tööstress
- tunnistuse

Mis ma sellega peale hakkan:
- elame, näeme

Ja nüüd ma puhkan - Tartus.

neljapäev, november 22, 2007

kolmapäev, november 14, 2007

No kord nädalas võib ju kirjutada sellest, mida on eluke teele toonud.
No hommikust õhtuni arvutiekraani kuma vaadata on juba tavaline. Kooliprojektide kirjutamine ning lisaks veel "triibu tõmbamine" ja "täpi panemine" programmis autoCAD on juba rutiiniks saanud.

Aga tegelt mahtus sellesse nädalasse muudki. Nagu näituseks pisike Ott sai aastaseks ja siis korraldati kohe vinge pidu. Ott muidugi esialgu ei saanud aru, et miks nii palju inimesi pidevalt tuleb ja miks kõik talle mänguasju toovad, aga pärast mängis täitsa tublisti nende asjadega. Otile laulvat kuubikut valisin pikalt. Esmalt vaatasin pehmeid mänguasju, aga pärast suundusin hoopis teise riiuli juurde, kus oli märgitud vanuseks +6 kuud kuni +18 kuud. Tundus täitsa õige riiul. Sealt saigi see mänguasi siis ostetud.

Enne sünnipäevale minekut sai veel Aretiga šopatud ja Tallinna vanalinnas jalutatud (Patkuli trepp ei tundunud enam nii pikk kui Getuka tüdrukute õhtul) ning Café Muahh'is üks kuum ja liiga magus šokolaadi-mündi jook joodud. Oti sünnale jõudes oli sooviks süüa midagi, mis poleks lääge. Agne oli kokanud häid tuliseid tortillasid, mis leevendasid šokolaadijoogi magusat järelmaitset.

No ja siis oli veel isadepäeva kontsert Estonias. Üritus sai korraliku reklaami teles ja raadios, aga kuna ma olin terve selle aja lava taga, siis tulemust ei näinud. Miks just lava taga? Aga ma olin see tegelinski, kes lillelapsi lavale saatis. Ja loomulikult nautisin TAM-i laulu. Sellest ka põhjus, miks Aret Tallinnas oli (mitte mina Tartus).

Ja siis veel üks tähtis asi - nimelt naiskoor võitis Ateena rahvusvahelisel koorifestivalil esimese koha. Jehhuuu...!!! Küll hõbemedal, aga ikkagi. Põhiline ju see, et keegi kulda selles (equal voices) kategoorias ei saanud.