Andsin näpu - kas nüüd võetakse käsi?

Tehtud - 8 tundi 21 minutit ja mõningased sekundid peale, 31 km ja veel natuke lisaks - elu esimene Rogain sai nüüd siis läbitud. Ei tea kas süüdi on imetabaselt kaunis ilm, ilus mets, hea seltskond või siis hoopiski asjaolu, et tegelikult mulle see orienteerumine täitsa meeldis, aga tahaks veel. Adrenaliin? Jalad olid küll lõpus väsinud, järgmisel päeval lihased kergelt kanged ja täna oli üleüldine väsimus.

Pilt on illustreeriv ja pärineb Interneti avarustest.

Me küll kohtasime oma seltskonnaga metssigu, aga kuuldavasti olla teised näinud liikumas ka mõmmit/mõmmisid. Reaalses elus pole tegelikult kumbki variant meeldiv, aga ärevam hetk on kindlasti garanteeritud. Ja kui looduses ringi liikuda, siis võimalus näha järvel korraga ligi 40 luike, on väga haruldane. Meie nägime ja oi kui ilus see oli.

Luiged lendu tõusmas. Mobiiliga pildistamine ei anna just parimat tulemust.

 Meie poolt läbitud rada näeb GPS-i jäljena välja siis selline:

Kas järgmine kord ka tuleb? Ei oska veel öelda.

Tiiser

Nagu tuba juba

Eelmise postituse pealkirjas sisaldunud "natuke" kiiruse lisandumise kohta on ikka üsna tagasihoidlikult öeldud. Reaalsuses on tempo olnud jahmatavalt kiire. Kolme esimese päevaga olid mõlemad toad nagu päris. Seinad olid siledad ja valged, samuti laed. Kõik oli lauspahtelduse all. Kui päris aus olla, siis juba 2. päeva õhtul oli trepihall päris toa moodi tänu sellele, et ukseavad, mis müürikivide ebatasasuse all looklesid, olid kipsitatud ja krohvitud. Kõik nurgad ja servad joonistusid välja.
Nüüd kui on 5. päev lõppenud, on jäänud meistrimehel veel lihvida, võib olla natuke paranduspahteldust teha ning kruntida. Poistetoa laseme tal ka ära värvida ja tapeetida, sest sinna on värv ja tapeet olemas. Trepihalli veel tapeeti pole. Tuleb asuda otsingutele.

Natuke kiirust juurde

Me leidsime lõpuks, et kui samas tempos edasi pesa punuda, siis selle aasta numbri sees me küll poiste tuba valmis ei saa. Veel vähem jõuame alustada elutoaga. Seega on meil nüüd töömees. Pidavat olema tubli töömees. Eks ole näha.

Esimene töö tema poolt oli poiste toa lae lauspahteldus. Peab ausalt tunnistama, et ma poleks seda küll käsile võtnud. Lihtsalt poleks jõudnud.

Puhkus...

... on läbi. 3 nädalat - ühtepidi nagu piisavalt pikk aeg, teisalt jälle lühike. Muidugi sai mõnusalt lebotatud ja ilusat ilma nauditud. 

Esimese nädala pühendasin lastele Iiahi heegeldamisele - paras pusimine ja üsna suur tükk Iiagit. Pea 40 cm kõrge ja seda istuvas asendis.

Ülejäänud 2 nädalat sai toas askeldatud ja Hargla apteekri lugude 2 esimest raamatut läbi loetud. Oleks kohe kolmas ka käepärast olnud, siis oleks sellegi loetud saanud. Mõnus lugemine. Esimene raamat ei läinud kohe "käima" - ilmselt oli asi ka selles, et esimesed 100 lehekülge lugesin õhtul voodis enne magama jäämist ja sellele kulus kuu. Teine raamat haaras aga kohe algusest ja kulus kõigest 3 päeva tagakaaneni jõudmiseks.

Lõpetasin ka kevadel alustatud Petrone raamatu "Misjonäripoos" lugemise. Täitsa mõnus ja muhe lugemine. Sageli turtsatasin naerma ja kõrvaltvaataja rollis A kiikas kahtlustaval pilgul "Mis nüüd?".

Enda jaoks vahemärkusena - viimase aasta jooksul olen lugenud rohkem kui 5 raamatut. Olen selle saavutusega päris rahul. Ilmselt loeks veel rohkem kui tunde ööpäevas oleks rohkem, lapsed saaksid ise asjadega hakkama ja silmad ära ei väsiks.

Nüüd peab tööle pühenduma. Eks üritab siis, kuigi 2 esimest päeva on möödunud kuidagi uinudes ja 5-korruseline peaaegu tühi maja ei aita ka väga elavamale töökeskkonnale kaasa.

Aga jõudu tööle!