Tiiser

Nagu tuba juba

Eelmise postituse pealkirjas sisaldunud "natuke" kiiruse lisandumise kohta on ikka üsna tagasihoidlikult öeldud. Reaalsuses on tempo olnud jahmatavalt kiire. Kolme esimese päevaga olid mõlemad toad nagu päris. Seinad olid siledad ja valged, samuti laed. Kõik oli lauspahtelduse all. Kui päris aus olla, siis juba 2. päeva õhtul oli trepihall päris toa moodi tänu sellele, et ukseavad, mis müürikivide ebatasasuse all looklesid, olid kipsitatud ja krohvitud. Kõik nurgad ja servad joonistusid välja.
Nüüd kui on 5. päev lõppenud, on jäänud meistrimehel veel lihvida, võib olla natuke paranduspahteldust teha ning kruntida. Poistetoa laseme tal ka ära värvida ja tapeetida, sest sinna on värv ja tapeet olemas. Trepihalli veel tapeeti pole. Tuleb asuda otsingutele.

Natuke kiirust juurde

Me leidsime lõpuks, et kui samas tempos edasi pesa punuda, siis selle aasta numbri sees me küll poiste tuba valmis ei saa. Veel vähem jõuame alustada elutoaga. Seega on meil nüüd töömees. Pidavat olema tubli töömees. Eks ole näha.

Esimene töö tema poolt oli poiste toa lae lauspahteldus. Peab ausalt tunnistama, et ma poleks seda küll käsile võtnud. Lihtsalt poleks jõudnud.

Puhkus...

... on läbi. 3 nädalat - ühtepidi nagu piisavalt pikk aeg, teisalt jälle lühike. Muidugi sai mõnusalt lebotatud ja ilusat ilma nauditud. 

Esimese nädala pühendasin lastele Iiahi heegeldamisele - paras pusimine ja üsna suur tükk Iiagit. Pea 40 cm kõrge ja seda istuvas asendis.

Ülejäänud 2 nädalat sai toas askeldatud ja Hargla apteekri lugude 2 esimest raamatut läbi loetud. Oleks kohe kolmas ka käepärast olnud, siis oleks sellegi loetud saanud. Mõnus lugemine. Esimene raamat ei läinud kohe "käima" - ilmselt oli asi ka selles, et esimesed 100 lehekülge lugesin õhtul voodis enne magama jäämist ja sellele kulus kuu. Teine raamat haaras aga kohe algusest ja kulus kõigest 3 päeva tagakaaneni jõudmiseks.

Lõpetasin ka kevadel alustatud Petrone raamatu "Misjonäripoos" lugemise. Täitsa mõnus ja muhe lugemine. Sageli turtsatasin naerma ja kõrvaltvaataja rollis A kiikas kahtlustaval pilgul "Mis nüüd?".

Enda jaoks vahemärkusena - viimase aasta jooksul olen lugenud rohkem kui 5 raamatut. Olen selle saavutusega päris rahul. Ilmselt loeks veel rohkem kui tunde ööpäevas oleks rohkem, lapsed saaksid ise asjadega hakkama ja silmad ära ei väsiks.

Nüüd peab tööle pühenduma. Eks üritab siis, kuigi 2 esimest päeva on möödunud kuidagi uinudes ja 5-korruseline peaaegu tühi maja ei aita ka väga elavamale töökeskkonnale kaasa.

Aga jõudu tööle!

Helge ja soe

Täpselt selliselt kirjeldame oma remonditud WC-d.
Kõigepealt kohustuslik ENNE pilt.

Enne oli see WC üks külm ja kõle koht, kuhu talvel minnes pidi lausa kasuka peale võtma. Koridori radikatest sinna küll natuke kiirgas sooja, aga mitte just palju ja ukse lahtihoidmine ka alati ei aidanud, sest koridor ise oli juba paras külmakamber. Rääkimata siis tilkuvast segistist, mis pärast kinnikeeramist veel mõndaaega lahinal jooksis. Valamualuse kapi põrandalauad olid ka parajalt pehkinud. Aegunud kanalisatsioonitorud andsid vahetult enne vihma endast teada elamist täitnud "aroomiga".

See kaunis idüll sai lõpu jaanuaris ja otseloomulikult selle talve kõige külmemal päeval - seina taga paukus 26-kraadine külm. Aga kuna torumehe buss läks sellel hommikul ikkagi käima, siis ukse taga ta hommikul oli ning lammutustööd said alata. Kõige olulisem oli vaja selle päeva õhtuks ära teha - nimelt tagada teise korruse vannituba-WC toimimine.
Vetsupott välja, kraanikauss välja, seinte pealt kunagi ülipopulaarne (ja meie kodus ohtralt kasutatud) plastik plaat maha, soojustuspapp tulealustuseks eraldada, siselaudis maha, vana ja tolmav soojustus (linaluu) prügikotti ning uksest välja; ehituspapp, kivivill ja aurutõkkepaber seina; siselaudis tagasi seina, OSP plaadid paika ning uus kanalisatsioonitoru oma kohale ning veetorud ühendatud. Kõik see võttis aega hommikul kella kümnest õhtul kella poole üheksani. Nüüd oli seal üks tühi ruum paari toruga ja mis kõige tähtsam - see ruum oli soojem kui kunagi varem. Juba praegu. Nüüd sai kõige hõredamaks elemendiks selles kohas vana aken.
Sellest edasi pidime me A-ga välja mõtlema, et kuhu siis vetsupott panna ja kuhu kraanikauss. Ning meie pesumasin pidi ka sinna ära mahtuma. Meie isiklik torumees toetas ka paarisõna ja oma arvamusega käigusolevaid mõtteid. Aga lõpuks said asjad paika.
Lõplik valmimine võttis muidugi veel aega. Nii umbes kuu. Põrand sai üles võetud ja vana soojustus välja kraabitud, uus asemele ning uus põrandki sai uue katte. Seina läks seineks ja kraanikausi taguse seina sain plaatimistööde katsetamiseks. Esimese korra kohta polnud väga vigagi. Lakke läks ajutise lahendusena tavaolukordades põrandale käiv laminaat. Aga ajutised asjad on ju teadagi kõige kestvamad. Näis siis millal me selle ajutise lae asendame millegi asjalikumaga.

Iseenesest mõistetavalt ei saa asjad ühekorraga valmis ja/või miskit ei tööta- seinalt on puudu riiul-kapp ja see pesumasin on töötab vastavalt oma tujudele. Õnneks on viimasele asendus temast kordi vanema ja töötava pesumasina kujul olemas.