Pesa punumine - esimene tuba valmis

Juba terve aasta on ühes toas remont valmis ja ma polegi veel siia ühtegi pilti ega teksti kirjutanud.

Aga eks alustame päris alguses. Ideaalselt helesinine unistus oli ju, et saab jõuluks valmis. See unistus ka täitus - jõuluks sai ta valmis, aga selleks kulus ka 1,5 aastat.
Alguses oli tuba siis selline:

Natuke viletsasti tehtud pilt, aga no eks see ajab ka asja ära.

Pärast vana papi mahakiskumist, põrandate lihtvimist ja õlitamist, uute elektrijutmete vedamist, ohtrat pahteldamist ja tüütut lihvimist, uute akende ootamist, kaua oodatud värvimist ja öist tapeetimist, sai tuba selline:

Mnjahh.... tapeetimisprotsessi kommenteerides: liimipakil kirjutati, et liim on roosat värvi, seega hea näha kuhu pole veel liimi pandud. Roosa oli ta tõesti - ainult segamisnõus. Tapeedil oli ta aimatavalt õrn-õrn roosa. Kui sedagi.

R. uurib kapi alumisi riiuleid. Seal hakkavad ju tema riided olema.

See on sama kapp, mis esimesel pildil. Kuna kapi laiema osa 2 kapp sinna seina enam ei mahtunud, siis jäi ta sinna ka panemata. Laealune väike kapp sai siiski sinna otsa upitatud. Poiste ronimisvaimustuse lõpuni ei vii me sinna tuppa tagasi seda riiuli osa, mis esimesel pildil näha on. Parempoolsel seinal ripub ka suur ümmargune peegel.

K. demonstreerib oma magamisaset. Praeguseks hetkeks on ase läbinud tuntava pikenemiskuuri.

Akende ette lisandusid rulood ning voodi kohale seinale seinalamp.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene tuba on n-ö proovilapp, mille peal saab õiged nipid kätte ning välja tulevad ka vead, millest õppida.

Palju asju ja korraga

See on vist tavaline, et kui kusagilt hakkab tulema, siis tuleb kõik korraga ja äkki.

Kevadel kui hakkasin mõtteid juba sügisesse mõlgutama, ei osanud arvatagi, et läheb kuis nüüd läinud on. Mõned ootamatused ja mõned mitte ootamatused. Mitte ootamatuse alla liigitan ma tööle mineku. Olen nüüd 2 nädalat tubli töömesilane olnud. Võib öelda, et hüppasin tundmatus kohas vette ja üritan nüüd vaikselt sealt välja ujuda. Paar edukat tõmmet on tehtud, aga pikk maa on veel ujuda.

Veidi ootamatum on aga asjaolu, et astusin taas sama vana reha otsa. Kuigi üritasin mööda astuda. Aga ju siis oli sedasi ette nähtud. Näis kuidas see võitlus enesega nüüd möödub. Eelmisest korrast veel mõneed halvad mälestused (mis tasapisi hakkavad end kusagilt ajusopist välja hüppama). Aga eks läheb mööda.

Pesapunumisest mõni teinekord. Pilte olen ka võlgu mitme posti jagu, aga eks jõuab veel.

Üle pika aja

5 päeva, millest üks peaaegu raisus. Aga allesjäänud 4 päeva sisaldas pigi, higi, päikest, tuult, vihma, paberipuhujat, sulatajameest, paari sõpra, pääsukeste pesa, tuvide pesa ja herilasepesa, võid ketassaele ja suurt hunnikut ehitusjäätmeid. Nõnda sai meie katus peaaegu valmis. Puudu on veel veerennid, mõned plekid ja tuulekast. Aga nüüd on vähemalt kindel, et vesi läbi lae enam ei tule.

Ja täpsustusena - 1. peaaegu raisus päev lõppes tulemusega hunnik pappi keset tuba. Ehk siis saab jälle elektrivõrku uuendada ja kahte tuba remontida.

Poistel on vist ühine plaan mind täna hulluks ajada. :(

Aiast

Pole pikalt miskit tarka siia kirjutanud. On küll olnud mõttes, et peaks ja võiks, aga aeg teeb oma. Alates kevade esimestest ilusatest ilmadest oli kindel päevaplaan - hommikul õue ja õhtul tuppa. Kuumemate ilmadega sinna päikese kätte muidugi ei roninud. Aga mis meil siis tehtud sai.

Juba sügisel võttis A kätte ja lammutas meie olematu veeliikumisega raudbetoonist basseinikese ära. Sinna asemele sai kevadel rajatud lillepeenar. Sügisel sai suure õhinaga sinna peenrasse pistetud tulbid ja nartsissid. Kohalikest nartsissidest (esialgu ei osanud ma neid kuidagi määratleda, aga eelmiste omanike tütar mainis, et tegu nartsissidega) ei õitsenud ükski, aga minu mulda pistetud õitsesid uhkelt. Kohalikest tulpidest õitsesid ainult maja ees seina ääres mõned. Lisaks toppisin selle peenra tarbeks oma pisikeste näpukestega seemned kevadel mulda. Naiivse lootusega muidugi, et kõik läheb ilusti ja kasvavad täpselt sedasi nagu pakil kirjas. Kõik oli ilus ja lilleline; mõni taimeke ei kannatanud ümberistutamist. Sellega ma leppisin, aga kui mõni taim kasvas oodatust (ja paki peal kirjas olnud kõrgusest) kõrgemaks, siis tekkis hämmeldus. Ok, leekivsalvei - oli täitsa ilus 2 korda kõrgema ja võimsamana. Aga füüsal kasvas lausa džungliks ja üle meetri kõrgeks. Lamandudes lõpuks teistele lilledele ning lämmatades neid. Vilju sai valmis 5 ja tooreks jäi neid veel väga palju. Veel suurema hämmelduse tekitas sügisene füüsalite peenralt eemaldamine - juured olid end absoluutselt igale poole ajanud ja mõne juure pealt ajas end välja järgmine roheline leheke. Uuel kevadel jätan füüsali paki puutumata. Turult ja Tallinnast toodud taimed jäid 99% ulatuses ilusti kasvama. Ainult õnnehein oli pirtsakas ja otsustas ära kuivada.

Püsikutest tuli minu aiakesse elama üks roos 'Flamenco', floks ja 3 iirist. Hosta ka, aga näis kas ta sügisese nälkjate rünnaku üldse üle elas.

Vana kasvuhoone vundament sai välja kaevatud ja selles asunud naadipõld likvideeritud. Asemele tuli ürdivann, 2 peenart, 3 ploomi ja 12 maasika taime (pooled varajasest sordist ja pooled 'Polka'). Siinkohal peaks mainima, et see varajane sort lõpetas sügisel ligi 60 isendiga. Lugemine läks lõpus päris sassi. Ning taimi valides sai äbarikud välja praagitud. 'Polka' end muidugi nii heast küljest ei näidanud. Varajase sordi nime üritasin hiljem välja uurida, aga onu, kelle käest sai taimed ostetud, oli nädal hiljem turult kadunud. Minu unistus on uuel kevadel need maasikad püramiid peenrasse ümber istutada. Näis ka see plaan ka teoks saab.

Aia serva ostis A. hunniku vaarikaid, milledest mõned juba sügisel saaki andsid.. Nüüd ootame uut suve ja vaarikate sadu. Ilmselt kaasneb sellega ka minu vingumine kui ma neid puhastama pean.

Aia parim osa on muidugi kiirkomposter. Selline pisikene - 900 liitrit. Aga sinna mahtus kõik ära - oksahake, köögijäätmed, umbrohi, õunad (mis muidugi levitasid paar korda käärides magushaput siidri "aroomi"), lehed. Detsembri alguses, täpsemalt 2. detsembril, kaevasin kompostikasti sisu hunnikusse, et talvine "värk" ikka kindlasti ära mahuks. Päris kasti põhjas oli juba ilus kompostmuld, kus elas nii 8-pealine hiirepere. Kaarlile pakkusid need tegelased muidugi palju rõõmu.

Nüüd saigi vist kõik ära kirjutatud. Peab vist ära mainima, et selle postituse kirjutamine algas 2. novembril. =)

PS! Ning muidugi tulevad varsti ka pildid.