Täitsa mõnus vahepala

Masendav

Võiks ju vahepeal midagi kirjutada (kui juba selline ajapäeviku moodi asi olemas on).
Hetkel on kõige põhilisem element AEG. Aega nagu on, aga samas ei ole ka. Hetkel on aega, et koristada, kududa, jopetrippi parandada ja veel nipetnäpet asju teha(näiteks veebist mõnda riiulit otsida). No aga seda aega on pidevalt.
Igal päeval kui tekib võimalus (lugeda: poiss magab), siis tuleb kiiresti elamist korrastada. Saab vähemalt õhtul tõdeda, et see tuba oli päeval KORRAKS korras. Pätu ajab ju kohe toa segi kui pai poja üles ärkab. Kõndima hakkamisest saati on Pätul üha suuremad ja kõrgemad tuurid tulnud. Õunakasti toimetamine ühest toast teise on käkitegu, fooliumirulli kättesaamine on imelihtne, võtmekorv aknalaualt sai tõstetud juba kõrgemale.
No ja see kudumine - kui nüüd täitsa aus olla, siis suvel käsilevõetud Perenaise cardigan on jälle edenema hakanud. Endalegi tuleb muie näole - põhiosa sai valmis kootud 3,5 nädalaga aga need 2 varrukat valmivad juba 4 kuud. Tegelt on veel rohkemgi käsil ja mõttes. Peaks tegema - küll jõuab. Lihtsalt millalgi kindlasti saavad valmis.
Aga vot see jopetripi parandamine tundub küll hetkel ületamatu ettevõtmine. Juba nädal ja peale tagasi ütles A. et just läks katki ja tuleb uuesti kinni õmmelda. Kusjuures veel minu jopel. Õnneks pole viimasel ajal olnud vaja viibida sellises kohas, kus vaja tervet (s.t korralikult kinnitatud) jopetrippi.
Ja see riiuli otsimine - selle asemel ma istun siin ja blogin, kütan ahju ning vaatan kuidas poja und näeb. Aga eks ma suundun nüüd siis riiuli otsingutele.

Ajaloo huvides võiks siia muidugi kirja ka panna, et sel aastal (tegelikult juba eelmise aasta jõuludest alates) on imeline talv - külm, karge, valge, lumine, jäine.

Muig

Lapsevanema raske amet

Karm reaalsus - viimati magasin tere öö normaalselt enne sünnitust. Selle tulemuseni jõudsin kui poisiga öö haiglas veetsin. Larüngiit. Iga tunni tagant poissi aurutada. Ja sedasi jõudsingi järgmisesse päeva - lõdisedes, iiveldades ja mõeldes, et miks sünnitusmajast koos lapsega kasutusjuhendit koos lastearsti diplomiga kaasa ei anta. Miks lõdisedes ja iiveldades? Palat oli külm. Oli lausa kuulda kuidas aknast külma õhku puhus. Varbad külmetasid ning vahelduva eduga tiirlesid mõtted villaste sokkide poole. Vahepeal tõstsin poisi endale kaissu, et soojem oleks. Magada ju nagunii ei saanud. Iga väiksem piuks ja "köh" voodist pani pead pöörama ning kuulama, et kust helid tulid. Muremõtted. Kella nelja ajal lisandus külmetamisele iiveldus - viimane arvestatav söögikord oli ju umbes 12 tundi tagasi. Õhtul koju jõudes ei jõudnud ju ahjukana ega riisi süüa. Need said vahetult enne haiglasse sõitmist valmis. Mõtlesin küpsistele köögikapis. Õnneks meendusid jope taskus olnud salminaagi kommid. Vähemalt iiveldus kadus.
Nüüd on vähemalt poiss kodus ja hingab normaalselt ja mina olen natuke und saanud.
36 tundi magamata mõjus mälule halvasti - ei meenunud enam ükski sõnad, rääkimata võõrsõnadest, mida haiglas sai kuuldud mitmeid.