Aeg läheb kiiresti... kuigi sooviks, et läheks aeglaselt. Siis saaks vähemalt nautida ilusaid hetki.

Aga vahepeal on paljutki juhtunud. Nagu näituseks tipi naiskoor sai oma juubelikontserdi peetud. Isegi videona on asi üles võetud.
Kõige põnevam oli ikkagi olukord, kus ma ajasin veel 5 tundi enne kontserti algust mööda Tallinnat fotograafe taga, sest fotoklubil ei olnud ühtegi vaba fotograafi meile laenata. Aga no lõpuks saime ühe vene neiu, kes tegi imeilusaid pilte. Ja koori uued kleidid on imeilusad, ainsaks puuduseks on, et kleit on sünteetikast ja ei lase hingata eriti nahal :(. Ansambli laul pirukast on 5+. Suured tänud selle eest Tõnis Kõrvitsale.
Ja pidu oli ka vinge.

Aga vahepeal sai veel tähistatud ka TAM-i juubelit (95 aastat on juba täitsa korralik tulemus), käidud kanuutamas, hängitud lihtsalt Musi seltsis.

Ja Soome-eesti laulupidu oli ka enam vähem. Kuigi soomlastel on veel paljut õppida - laulupidu ei ole ainult proovid päeval, väike pidu õhtul ja lõppkontsert. Igatahes väga imelik oli korralduse pool. Aga kõige toredam oli kui tagasi tulles terve laev laulis sünnipäevalapsele mesipuud. See oli vinge.

Aga nüüd ma ootan juba jälle reedet - siis näeb jälle Musit =D.

"Rahu! Ainult rahu!" ütles Karlsson ja läks närvi

Ei tea veel millega see lõppeb.

Aga mina püsin ilusasti kodus. Üritan olla mässumeelsetest targem.

Tore on olla laps. Eriti kui kukub number 22.
Eks ma siis kehastusingi mõneks tunniks lapseks. Sünnipäeva pidasin ma laste mängutoas. Ja milline oli mängutoas olnud neidude üllatus kui seletasin, et mina olengi sünnipäevalaps. Ning rahumeeli võis neile ka öelda, et kõik, kes tulevad, on üle meetrimehed ja ütlevad: "tulin sünnipäevale", on minu sünnipäevale.
Batuut, pallimeri, sumomaadlus, ronimisrada - see kõik oli meie päralt ja pagana lõbus oli. Pilte näeb siit.

Kui päev algas lapsemeelselt, siis lõppes ta ikkagi suurte inimeste moodi. Mu "kaksikõde" kinkis mulle pileti raadio Mania sünnipäevale ja sinna me ka läksime. Kohale tuli ka Agne. Viimasepeal vinge oli.

Ja kui kevadel sünnipäevad hakkavad, siis ega neil lõppu ei näe.
Laupäeval oli Onu Paul 25. Pole kohe pikkaaega sellist sünnipäevapidu näinud. Meenusid kohe kunagi ammu peetud suguvõsa juubelid, kus oli palju rahvast koos. Paul mängis pilli, laulis ja oleks teinud kükke ka kui vaja on.
Paulile kinkisime naiskoori poolt suure kasti sisse peidetud sahistid ja trummipulgad (ma eeldan muidugi, et ta leidis need sealt kastist üles) ning ka tordi, mille ta pidi meie käest välja lunastama vastates viktoriinile. Viktoriin käis siis Pauli enda kohta. Aga ma tahan nüüd juba pilte näha.
Tants ja trall kestsid hommikuni. Mina jõudsin koju poole viie ajal. Veidi vindisena mööda Kadaka pst jalutada oli täitsa tore. Ja lõunani magada on ka tore.

kolm korda elagu kõigile aprilli sünnipäevalastele.

puudlist on võimalik teha pikakarvaline kolli, aga välja kukub nagu alati - spanjel.

Aga tegelt oli maskiball tore ja isegi väga tore.

blondsus

kui ma imelikult käitun, siis põhjuseks on:
a) kas mul on blondhetk
b) ma olen punapea (võlts küll, aga ikkagi) ja punapeadest ning pajuvitstest ei saagi asja
c) mul on lihtsalt väga hea tuju

Valige sobiv variant